Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

See on Ove. Ta on pahurdaja - selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda "kibestunud naabritõpraks". Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.

Kate Morton "Järvemaja"

On 1933. aasta juuni ning Edevane’i perekonna maamajas Loeannethis on pööriööpeoks kõik läikima löödud. Iseäranis innukalt ootab seda sündmust 16-aastane algaja kirjanik Alice Edevane. Aga kui kätte jõuab kesköö, saab perekonnale osaks nii suur kaotus, et nad lahkuvad sellest majast alatiseks. Seitsekümmend aastat hiljem saadetakse Londoni politseiuurija Sadie Sparrow pärast üht keerukat juhtumit sundpuhkusele. Sadie sõidab Cornwalli oma armsa vanaisa poole, kuid ei leia sealgi rahu. Ühel päeval satub ta rohtukasvanud aedade keskel mahajäetud maja juurde ning saab teada väikesest jäljetult kadunud poisist. Isepäine Alice Edevane, nüüd juba vana naine, veedab samal ajal päevi Hampsteadis ja kuulsa kirjaniku elus kehtivad niisama ranged reeglid kui tema krimiromaanideski. Sellele tuleb lõpp, kui noor uurija hakkab esitama tema perekonna mineviku kohta küsimusi, et harutada lahti saladuste sasipundart, millest Alice midagi kuulda ei taha. Kate Mortoni romaane on müüdud üle 10 miljoni eksemplari 38 riigis. Eesti keeles on varem ilmunud „Maja Rivertonis” (2009), „Unustatud aed” (1.  ja 2. osa, 2013) ja „Saladuse hoidja” (2014).

Katrin Pauts  "Politseiniku tütar"

Mõnikord on kummitused lihast ja verest…Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus? Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta. Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg. „Politseiniku tütar“ on Pautsi esimene Saaremaa põnevik.

Avo Kull "Must klaasmaja"

"Kirjanduskonkursi Bestseller 2015 teise koha töö ilukirjanduse kategoorias

Pärast magistrikraadi kaitsmist Chicago ülikoolis on Mark Sepper tagasi Tallinnas ja asub tööle varahaldusfirmas, kus tema tegevuse sisuks on raha pööritamine rahvusvahelisel kapitaliturul. Ootamatult seisab ta silmitsi suure raha lummaga, ahvatlevate võimalustega, aga ka riskide ja ohtudega. Mustade peegelklaasidega kaetud maja seinte vahel hakkab hargnema draama, mille keskmes on raha ja inimese igikestev ning keerukas suhe, kus kunagi ei tea, kumb pool lõpuks peale jääb.
See on õpetlik ja samas hoiatav lugu inimese ahnusest ja kiusatusest, unistustest ja ootustest ning raha salakavalast mõjust. Autor tunneb hästi Eesti majanduselu varjatud keerdkäike ja nii leiab lugeja sellest romaanist nii mõnegi tuttava tüübi või juhtumi meie lähiajaloost.

Indrek Hargla " Raudrästiku aeg"

Menukate apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla uue kriminaalromaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning muistses Viljandis, mida siis Veelindeks kutsuti, valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kelle terav vaist ja nutikus aitavad tal lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda ka Saaremaale Kaali linnusesse, kuhu on saabunud saladuslik rändur Kreekast, ning tänapäeva Tallinna asukohta, kus muistse Rävala pealinn Iru rivaalitseb Härjapää linnusega. See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg. 

Ira Lember "Hea kasvatusega mees"

Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg, hea kasvatusega mees oma parimates aastates, kelle sõna alati peale jääb ja kellel igas asjas alati õigus on, istub oma vanaisa ehitatud eestiaegse maja keldris ja on võib-olla esimest korda oma elus tõelises kimbatuses. Saatus on mänginud talle kurja vingerpussi, sokutades tema teele kirjavahetuse, mida on ilma Nordoni teadmata pidanud omavahel tema mõlemad seaduslikud abikaasad.
Mis nendest kirjadest aga kirjanduslike mõrvade kavandamisel ja lahendamisel ilmeksimatu vaistuga, kuid igapäevaelus harvanähtavalt saamatule, ent kõikide arvates siiski hea kasvatusega kirjanikuhärrale vastu vaatas ja kuidas asjad üldse niikaugele arenesid, siis avastamisrõõmu selle teadasaamisest ei tahaks me hea lugeja eest mitte mingi hinna eest ära võtta...

 

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"

Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.

"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.

"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

 

Eet Tuule " Sundsuvitaja"

Teismeline poiss Tanel satub ootamatult kriminaalsete sündmuste keerisesse ja on sunnitud jälitatavana kodust lahkuma. Maal sundsuvitaja elu elades kohaneb enesekeskne Tanel uute tingimustega ja avastab enda jaoks hoopis teistsuguse, palju avarama maailma.
Tema truuks saatjaks saab aasta vanem Sandra, kes jagab poisiga kõiki ohte ja muutub temaga väga lähedaseks. Tanel aga ei tea, et tegelikult toimub kõik politsei kontrolli all. Seni, kuni pole välja selgitatud, miks poissi jälitatakse, tuleb teda tagaajajate eest peita ja teda ennast teadmatuses hoida.
Selles põnevas noorteromaanis segunevad elektrooniline luure ja droonid metsiku looduse ja lindudega ning haarav kriminull ootamatu armastuslooga. 

Eet Tuule on aastakümneid tegelenud linnuvaatlustega. Ta on Eesti Ornitoloogiaühingu auliige. Varem on temalt ilmunud looduselugusid ajakirjanduses ja kolm raamatut: „Trompetid udus” (2014), „Tagalaane valitsejad” (2015) ja „Poisike rukkis” (2015).

Kimberly Belle "Maetud saladused"

Ühe perekonna liigutav ja tagasivaatav rännak leina- ja süütunde radadel pärast hävitavat kaotust.

Kui Washingtonis elav endine ajakirjanik Abigail Wolff üritab oma karjääri taastada, leiab ta end kesk Ameerika Ühendriikide sõjaväe poolt kinnimätsitud juhtumit, mis on seotud ühe Afganistanis surma saanud sõduriga – koos sõnulseletamatute emotsionaalsete tagajärgedega ühe perekonna jaoks. Kui see lugu päevavalgele tuleb, teeb Abigail kõik, et see kirja panna.

Paistab, et mida rohkemate asitõendite otsa ta selle loo juures komistab, seda vähem inimesi ta usaldada saab, kaasa arvatud omaenese isa, erus olevat sõjaväekindralit. Ja päris kindlasti ei osanud ta oodata seda, et armub surmasaanud sõduri vennasse Gabe'i, kibestunud mehesse, kes näeb vaeva, et oma perekonda koos hoida. Uurimine viib Abigaili lõpuks võimatu valiku ette, kus tuleb teha halastamatu ohverdus, et kaitsta neid, keda armastab.

Peidetud tõdede ja reetmiste, perekonna lojaalsuse ja lunastuse küsimuste kõrval on Abigaili otsing ennekõike meeleheitlik püüd jätkata ja hakkama saada – ja otsida lootust võimatus.

 Jojo Moyes "Pärast sind"

Seal, kus üks lugu lõppeb, algab uus. 

„Pärast sind“ on järg Jojo Moyese ülimenukale romaanile „Mina enne sind“

Kuidas liikuda edasi pärast armastatud inimese kaotust? 

Louisa Clark pole enam tavaline tüdruk, kes elab tavalist elu. Will Traynoriga veedetud aeg on tema elu täielikult muutnud. Kui erakordne õnnetus sunnib Lou koju pere juurde naasma, ei saa ta võitu tundest, et on taas tagasi alguses. 

„Nii nagu „Mina enne sind“, on „Pärast sind“ emotsionaalne reis , mida iga lugeja peaks isiklikult kogema. Nii et ma ei ütle palju. Kuid ütlen, et „Pärast sind“ jutustab meile kaotusest ning sellest, kuidas eluga edasi minemine on igaühe jaoks meist erinev. Me saame teada kui suure jälje Willi kaotus Louisa ellu jättis ning kuidas Louisa üritab end uuesti leida. Kõige olulisem on aga see, et „Pärast sind“ tõestab taaskord, et tuleb lihtsalt elada. Lihtsalt elada.“ (Goodreads)

Seal, kus üks lugu lõppeb, algab uus. 

„Pärast sind“ on järg Jojo Moyese ülimenukale romaanile „Mina enne sind“

Kuidas liikuda edasi pärast armastatud inimese kaotust? 

Louisa Clark pole enam tavaline tüdruk, kes elab tavalist elu. Will Traynoriga veedetud aeg on tema elu täielikult muutnud. Kui erakordne õnnetus sunnib Lou koju pere juurde naasma, ei saa ta võitu tundest, et on taas tagasi alguses. 

„Nii nagu „Mina enne sind“, on „Pärast sind“ emotsionaalne reis , mida iga lugeja peaks isiklikult kogema. Nii et ma ei ütle palju. Kuid ütlen, et „Pärast sind“ jutustab meile kaotusest ning sellest, kuidas eluga edasi minemine on igaühe jaoks meist erinev. Me saame teada kui suure jälje Willi kaotus Louisa ellu jättis ning kuidas Louisa üritab end uuesti leida. Kõige olulisem on aga see, et „Pärast sind“ tõestab taaskord, et tuleb lihtsalt elada. Lihtsalt elada.“ (Goodreads)

Jojo Moyes " Mina enne sind"

Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Üks viimaste aastate menukamaid armastusromaane jõuab 3. juunil lõpuks ometi kinolinale, peaosades andekad noored näitlejad Sam Claflin (Näljamängud) ja Emilia Clarke (Troonide mäng).

„Parim raamat, mis ma sel aastal lugenud olen (ja seda ei osanud ma ette näha)! Olles mees, hakkavad mul teadmise juures, et autor on tunnustatud armuromaanikonkursside võitja, häirekellad täisvõimsusel tööle. Mu ürgmehelik instinkt karjub mulle: Põgene! Põgene, nagu sind ajaks taga mõni eelajalooline elajas... kuid see siin EI OLE armastusromaan. See on hoopis briljantne sissevaade kohutavasse valikusse, mida… “– Goodreads 

„Mina enne sind“ on magusvalus lugu armastusest, õppimisest ja lahtilaskmisest.“ – Daily Mail 

„Nende tutvuse algus kulgeb üle kivide ja kändude, aga näidates teineteisele, et elada saab mitut moodi, hakkavad nad vaikselt üles soojenema…“ – Huffington Post

Rahvusvaheline bestseller, mis ilmunud juba 65 riigis ja müüdud 6 miljonit eksemplari!

Ilmar Taska “Pobeda 1946″

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.

Ilmar Taska on tunnustust leidnud nii filmi, teatri, televisiooni kui ka kirjanduse valdkonnas. Osavalt komponeeritud ja kaasahaarav „Pobeda 1946“ on Taska debüütromaan ja põhineb 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud jutustusel. Varem on ta avaldanud lühijutukogu „Parem kui elu“, seal ilmunud novell „Bannõi põiktänav“ valiti Dalkey Archive Pressi prestiižsesse kogumikku „Best European Fiction 2016“. Taska lühijutte on tõlgitud mitmesse keelde.

 

Jaan Mikweldt Kassid kõnnivad omapead

Raamatu  peategelase Maia elu on keeruline  nagu paljudel Eestimaa noortel. Nimelt on õde-venda jäänud omapäi elama, sest ema on läinud Soome raha teenima. Maial on käsil kümnes klass ja vend Mart on otsustanud tööle minna, et raha teenida. Ühel päeval ilmub nende elamisse venna töökaaslane Jürgen, kes oma eeskujuliku käitumise ja kena välimusega peatselt Maia südame võidab. Kuid kõik pole kuld, mis hiilgab ja Maia saab elult sellise “nätaka”, et toibumist ei näi tulevatki. Tütarlapse hing ja mõistus on omavahel nii tülis, vaja oleks kellegi abistavat kätt ja südant. Selgub, et selline inimene on Maia lähedal täiesti olemas, kuid oh häda, Olev on seaduse silmis tavaline korterivaras ja Maia oleks justkui vihma käest räästa alla sattunud.

Mida teha kui süda tõmbab sind ühe inimese poole, aga mõistus käsib sellisest kauge kaarega mööda käia?!

Catherine Ryan Hyde KUI MA SU LEIDSIN

Mida ma pean tegema, et sa minust lahti ütleksid?

Sa ei saa midagi teha. Ma ei ütle sinust kunagi lahti.

Nathan McCann mõtles, et ta ei soovi lapsi. Aga kui ta leiab metsast hüljatud vastsündinu, tunneb ta poisiga seletamatut sidet ja hakkab tegema plaane lapse kasvatamiseks, kuni ilmub välja poisi vanaema ja nõuab lapse endale. Nathan esitab naisele siiski ühe palve: tuua poiss ühel päeval oma päästjaga kohtuma.

Viisteist aastat hiljem täidetakse lesestunud Nathani palve, kui poiss ja tema vanaema ilmuvad mehe ukselävele. Poiss nimega Nat, kes on nüüd kuriteoregistrisse kantud vihane teismeline, vajab veel kord päästmist. Nathan võtab Nati enda juurde elama ja tõotab, et ei hülga teda iial. Nathan usub, et armastuse ja kannatlikkuse toel võib igaüks muutuda. Ja tal võib äärepealt õigus olla.

Liigutav lugu räägib armastusest, valust ja usaldavatest inimestest, kes jäävad su kõrvale maailmas, kus lahkumine on kerge.

Brenda Novak KADUNUD ÕDE

 

Kas tal oli kunagi õde?
Kas ema on kõik need aastad valetanud? Miks?

Pärast valusat lahutust tuleb Maisey Lazarow tagasi Fairhamile, väikesele saarele Põhja-Carolina ranniku lähedal, kus ta üles kasvas. Ta naaseb sinna taastuma ja aitama oma venda Keithi, sügavate probleemidega meest, kes palus tal koju tulla. Aga Maisey keeldub peatumast perekonna majas. Viimane inimene, keda ta näha tahab, on tema jõukas kontrolliv ema, kelle eest ta aastaid tagasi põgenes.

Selle asemel leiab Maisey end elamast kellegi teise naabruses, keda ta samuti pigem väldiks – Rafe Romero, metsik hooletu poiss, kellele ta kuueteistkümneaastaselt süütuse kaotas. Mees on saarel tagasi ja Maisey üllatuseks kasvatab üksinda väikest tütart. Maiseyt tõmbab ikka veel Rafe’i poole, aga tema süda on liiga palju kordi murdunud, et riskida…

Siis juhtub midagi veel hirmutavamat. Maisey leiab karbi fotodega, mis tekitavad ähmaseid mälestusi väikesest tüdrukust, lapsest, keda Keith samuti mäletab. Maisey usub, et see tüdruk pidi olema nende õde, aga ema väidab, et neil polnud õde.

Maisey on kindel, et laps oli olemas. Kus ta siis nüüd on?

 

 

 MAREK KAHRO SEAL, KUS NÄKID LAULAVAD

Kirjanduskonkursi „Bestseller 2015“ võidutöö ilukirjanduse kategoorias


Maia on aastaid meeste tähelepanu nautinud, kuid püsivat armastust pole ta leidnud. Ta töötab väikeses alevikus õpetajana ning kasvatab erksaloomulist tütart. Naise üksluine elu võtab jahmatava pöörde, kui tema klassi saabub uus õpilane, poiss nimega Artur. Poiss toob Maiale uuesti meelde nooruspõlves läbielatud tragöödia: tema peigmees uppus aleviku läheduses asuvasse järve, mille kohta räägitakse õõvastavaid legende. Naine hakkab kahtlustama, et Artur on otseselt seotud viimastel aastatel toimunud vägivaldsete mõrvadega ning järgmine ohver võib olla juba Maia ise.

„Seal, kus näkid laulavad” on psühholoogiline põnevik, mis kirjeldab hirmu laastavat mõju inimesele ja ühiskonnale. Romaan võitis kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha ilukirjanduse žanris. Žürii peab seda konkursi kõige põnevamaks raamatuks. See haarab sind nii endasse, et sul pole võimalik seda enne käest panna, kui hommik koidab ja viimane lehekülg läbi.

Marek Kahro on sündinud 1987. aastal ja ta elab Võrumaal. Varem on tema sulest ilmunud noorteromaanid „Kaljud ja kameeleonid” (2011), „Päikseta paradiis” (2012) ja „Viisteist naeratust” (2014).
Mareki enda sõnul huvitab teda see, kuidas isiksus areneb ja miks kurjus nii sageli inimhinges esile kerkib. Seetõttu on kõik tema raamatud psühholoogilise kallakuga ning neis tegutsevad omamoodi kangelased, kes osutuvad raskesse olukorda sattudes arvatust palju tugevamaks.

ANN AGUIRRE  NII, NAGU MULLE MEELDIB

 

Nadia Conradil on suured unistused ning kindel soov need teoks teha. Ent proovides oma õppetoetust säilitada ning samal ajal enese ülalpidamiseks kohalikus lasteaias töötades ei jää tal kohtinguteks just palju aega. Siis aga kolib ta uude majja ning kohtub vaikse, kuid vastupandamatu tüübiga korterist 1B…

Daniel Tyler kasvas liiga kiiresti suureks. Kahekümneaastaselt üksikisaks jäämine keeras ta elu pea peale – ning põhjustas südamevalu, millega ta uuesti riskida ei saa. Nüüd, kus ta kasvatab oma nelja-aastast poega, olles samal ajal täiskohaga ehitustöödejuhataja ning õhtukooliõpilane, on lärmakad tudengid ülakorruse korteris viimane asi, mida ta vajab. Kuid ühel õhtul Nadia ja Ty teed ristuvad ning õige pea ei suuda nad enam teineteisest eemal olla.

Ajastus on vale – kuid armastus tuleb siis, kui tuleb.
Ja võimatu on teada, mida sul tõeliselt on tarvis,enne kui pole ohtu sellest ilma jääda.

 

MICHEL BUSSI  LEIDLAPS LUMETORMIST

 

On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija.
Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus.

 

 

MARY KUBICA ILUS LAPSUKE

New York Timesi bestsellerite autori Mary Kubica uues säravas psühholoogilises põnevikus hakkab juhuslikust kohtumisest hargnema katkematu valede jada.

Ta näeb ooteplatvormil paduvihmas seismas teismelist tüdrukut, kes hoiab tugevasti süles imikut. Siis astub tüdruk rongile ja vuhiseb minema. Aga tema ei saa tüdrukut enam peast…
Heidi Wood on alati heategevuses kaasa löönud: töötanud aastaid mittetulundusühingus ja võtnud oma hoole alla hulkuvaid kasse. Kui Heidi toob ühel päeval koju aga noore Willow’-nimelise naise ja tema neljakuuse beebi, on perekond tõeliselt ehmunud. Korratu välimusega ja ilmselt kodutu – see tüdruk võib olla kurjategija või midagi hullematki. Pere vastuseisust hoolimata pakub Heidi Willow’le ja ta beebile nende kodus varjupaika.

Järgmise paari päeva jooksul püüab Heidi Willow’d uuesti jalgele aidata. Kui vihjed tüdruku minevikule hakkavad aga pinnale ujuma, on ta sunnitud otsustama, kui kaugele on ta võõrast inimest aidates valmis minema. Sellest, mis alguses oli lihtsalt üks hea tegu, kasvab peagi välja lugu, mis on keerukam, kui keegi iial oleks osanud arvata.

 

JOHN HARWOOD PEAST PÜHITUD

Noor naine ärkab võõras voodis karedate linade vahel.

Metalltrellide vahelt immitseb sisse kahkjat valgust.

Siseneb dr Maynard Straker, kes ütleb: „Ärge kartke, preili Ashton, olen täielikult teie teenistuses.”

Ainult et see pole noore naise õige nimi. Ta on preili Georgina Ferrars ja ta võib seda tõestada.

Ent kui dr Straker saadab neiu onule Londonisse telegrammi, tuleb kiiresti vastus:

GEORGINA FERRARS KODUS PUNKT TEIE PATSIENT ON ILMSELT PETIS PUNKT

Kas noor naine on nõdrameelne? Peab end eksikombel kellekski teiseks? Või tegutsevad mingid hoopis kuritahtlikumad jõud?

 

Anett Tuisk „Tulevikuta lootus“ Seltskonnaelu ja käib usinalt korvpallitrennis. Esmapilgul võiks arvata, et Jakol on kõik, mida üks temavanune noormees ihaldada võiks – sõbrad, hea maine koolis, toetavad vanemad ja hubane kodu. Kuid tegelikkuses ei laabu Jako elu hoopiski nii nagu tema seda tahab ning nii asub ta vaatamata raskustele ellu viima enda unistust – saada arstiks, mitte kuulsaks korvpallistaariks välismaal.

17-aastane Nella kirjutab enda mured ja rõõmud päevikusse. Teda kiusatakse, ta ei ole koolis populaarne, tema ema on alkohoolik ning tema peas keerlevad põhjalike tulevikuplaanide asemel pigem enesetapu-mõtted.

Jako ja Nella ei kohtu omavahel näost-näkku mõnel peol ega ka internetilehekülgedel, vaid hoopis märkmikus. Seejärel saavad kahe noore elu ühisnimetajateks muuhulgas alkohol, probleemid sõprade ja vanematega, armastus ja surm.

anetttuiskAutor on valinud enda romaani peategelaseks lõpuks ometi noormehe. Enamjaolt on noorteromaanid väga tütarlaste- ja nende probleemide kesksed, see raamat sobib aga väga hästi ka vastassoo esindajatele lugemiseks. Teose ülesehitus on omanäoline, sündmustik põnev ja kaasahaarav.

Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus“ on tema esimene romaan.

Marie Saarkoppel

 

 

Kristi Salve “Üleaedsed”

Posted by sulepuru in 2016, Saar, Siret, Salve, Kristi. Tagged: , , , . Lisa kommentaar

salveüleaedsedRaamat, mida on nauditav lugeda ka siis, kui sa pole etnoloog või folklorist. Kui ei otsi ainult fakte, infot ja analüüsi, vaid ka lihtsalt lugemismõnu. Selle tagab autori emotsionaalsus, soojus, kaasaelamine ning suurepärane jutustamisoskus. Artiklid ei ole kronoloogilises järjekorras, jaotus on pigem ruumiline: Läänemere rannal, Peipsi piirilt, Vepsa radadel jne. Kirjutistes ei kuulutata lõplikku tõde – need on avatud, panevad kaasa mõtlema ja fantaseerima.

Raamatut lugedes sai ohtrasti naerda:

“Kyla päris jutumeistriks sai aga 81-aastane põline Varnja elanik Ann Kook. Vanaeit oli nii elava jutuga, et polnud vaja teiste algatust, juttu tuli sorinal kõigest ilmamaast. Eit muide on vist ainus eesti soost inimene, kes oma lihaliku silmaga on näinud Kalevipoega. Kalevipoeg olnud eide isa parimaid sõpru.” Väljavõte Ariste 1929. a välitöödepäevikust

Autori kirjeldused ja tähelepanekud panid fantaasia tööle. Näiteks vepsa muinasjutuvestjate kirjelduste põhjal võin kindlalt väita, millised need naised välja nägid, mis neil seljas oli, milline hääl neil oli jne.

Vassoi-tädi jutustas rahulikult, pikkamisi langesid sõnad, aeglaselt reastusid laused. Traditsioonist kinni pidades esitas ta kõik korduva episoodid kolm või rohkem korda suure mõnuga täpselt samas sõnastuses. Eelnevale vasturääkiv oli ta kohatine püüd jutu sisu detailides kaasajastada – näiteks tsaaripoeg kihutab ühes jutus koju kiirrongiga, teisel puhul on juttu sööklast vms.

Tumedasilmse, kehalt kuivetu ja meelelaadilt kärsitu Marfa esitus oli temperamentne, sõnad veeresid nagu herned rabinal ja jutt edenes kiiresti. Näis, et ta oli isegi vahel üllatatud ootamatuist käänakuist muinasjutukangelaste saatuses.

Aleksandra Karpova Järvedest on jälle aastate tagant elavalt meelde jäänud sellepärast, et ta jutus ette tulevatele koomilistele situatsioonidele elas ise kaasa lausa ohjeldamatu naeruga. Oli isegi raske uskuda tagantjärele kuuldud lugusid temast kui tunnustatud nõiast, nii lihtsameelse mulje oli ta suutnud endast jätta.

Siret Saar

 

 

 

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Postapokalüptilise raamatu tegevus toimub kahes väga erinevas ajastus: praeguses, veel gruusia gripist laastamata ajas, ja tulevikus, milles elab vaid umbes 10% endisest planeedi elanikkonnast.

Teoses on omavahel seotud esmapilgul täiesti erinevad inimesed, seega kindlat peategelast polegi.

mandeljaamüksteistTulevikus tegutseb Rändav Sümfoonia, kes esitab oma kuulajatele vaid kindlat näitekunstiklassikat – Shakespeare´i. Tähelepanuväärne on, et üks Sümfoonia liige on omal huvitaval moel seotud kunagise tuntud näitlejaga, kes pole kaugeltki antud kontekstis tähtsusetu: tema viimaseks esinemiseks jäi just Shakespeare´i tükk Toronto teatris. Just nimelt nende kahe inimese elude kaudu ongi käesolevas raamatus esinevad isikud seotud.

Omapärane roll on ka „Jaam Üksteist“ pealkirjal ehk ühel omaaegsel pisikese tiraažiga koomiksil. Ka see pole kaugeltki ebaoluline killuke.

Uues maailmas peavad kõik ise enda eest seisma, puudub tänapäeva mugav tehnika, elekter ja kõik muu, mis eluks vajalik. Kõik, mis sul olemas oli, mida saavutanud olid, muutub selles ilmas tähtsusetuks. Keerulised otsused: kas ja mida peaks minevikust teadma uus põlvkond, mida neile maailmast rääkida?

Toimuvad rüüstamised, tapmised ja sünnib uus ususekt. Usuga seonduv pole paraku kunagi lihtne, nii ka siinses teoses. Kuna inimesed on ühel või teisel moel omavahel seotud, siis pole lugejal lihtne seda tegevust ja seoseid kõrvalt jälgida, mitte miski pole must-valge.

Romaani tegevus on samas just üsna lihtne ja väga haarav, seda ei ole aetud liialt segaseks ja ulmeliseks. Lugedes tekib tunne, et „Jaam Üheteistkümnes” kirjeldatud maailm pole sugugi võimatu.

Teos on esitatud paljude kirjandusauhindade nominendiks, mitmed neist on „Jaam Üksteist” ka võitnud. Ettevalmistamisel on romaani filmiversioon.

 

 

Reeli Reinaus “Verikambi” ehk “Vanemate patud nuheldakse laste kätte”.

Gustav teeb Kirkele, Joonasele ja Elinale ettepaneku matkale minna, sest ta tahab näha keset metsa paiknevat piirikivi. Kivi vaadatakse üle, kuid seejärel eksivad noored lootusetult metsas ära, pimeda hakul satuvad nad mahajäetud vesiveskisse. Tol saatuslikul ööl juhtub midagi nii nende kui veskiga. Kirkest saab kanaldaja — keegi saadab tema käe läbi kummalisi ja hirmutavaid teateid. Joonas leiab veskist veidra albumi, Gustav muutub üha salalikumaks ja Elina tervis hakkab kiiresti halvenema. Poistebändi üks liikmetest, Daniel, kirjutab pärast veskis viibimist loo, mis kõiki lummab ja mille läbi laulu autor pisut hiljem endalt elu võtab. Vana veski vaimud on üles ärganud ja jahivad oma saaki. Keegi peab maksma kunagi sündinud ebaõigluse eest ja selgub, et armastus võib olla surmav.

Loe ja saa teada, et müstikat võib kohata ka siin ja praegu!

Ädu Neemre

 

OLAVI RUITLANE "VEE PEAL"

Kui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

olaviruitlaneRaamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas

Ädu Neemre

22Feb