Raamatukogu ajalugu.
Laeva raamatukogu on esimene rahva asutatud raamatukogu Tartumaal. Nagu kõikjal Eestis, nii ka Laevas, 19. sajandi teisel poolel kasvasid vajadused kultuuri ja hariduse järele. Kooliõpetaja Cristian Märksi eestvedamisel asutati 1865. aastal Laeva Muusika ja Laulu Selts. Seltsi kuulus küla ärksam rahvas: õpetajad, vallakirjutaja, jõukamad peremehed-perenaised, mõisaametnikud jne. Seltsil oli pasunakoor, näitetrupp, hiljem ka koorid. Korraldati pidusid ja näitemüüke koolide ja kirikute abistamiseks. Kuna kooliõpetajal oli vähe raamatuid kõigi lugemisvajaduste rahuldamiseks, otsustati 1872. aastal moodustada seltsi juurde raamatukogu. Esimesed raamatud saadi annetustena, hiljem osteti juurde. Nii oli raamatukogu loodud, tuli võidelda selle püsimise eest.
Alates 1886. aastast hakkasid tsaarivalitsuse haldusüksused nõudma raamatukogudelt vastava ministeeriumi väljastatud eksisteerimisluba. Postimees nr. 53, 7. märts 1911 teatab uuemate uudiste all raamatukogu kinnipanemisest: "
Laeva Laulu- ja Mänguseltsi raamatukogus, mis juba üle kahekümne aasta eest asutatud, pani Tartu kreisiülema noorem abiline 27. veebruaril kuberneri käsul järelvaatamise toime, mille tagajärjel raamatukogu kinni pitseeriti. Kinnipanemine sündinud põhjusel, et raamatukogu ilma tarvilise lubata olnud avatud."
Mis sai edasi? Sellest võib lugeda Postimehest nr. 150, 9. juuli 1911:
"
Kursi-Laevalt.......Et raamatukogu mitte kauaks kinni ei jääks, andis seltsi eestseisus hilja aja eest kubernerile palvekirja ära, milles ta raamatukogu peatset avamist palus. Nüüd on kuberneri poolt vstus tulnud, milles teatatakse, et raamatukogu avamiseks enne luba ei saa, kui endise kogu ilma tarvilise lubata avamise asi lõplikult ära on harutatud."
Asjaajamine venis sellele vaatamata, et põhikirja järgi oli seltsil õigus raamatukogu pidada. Kubernerilt siiski saadi luba jaanuaris 1912. (
Postimees nr. 12, 16. jaan. 1912)
Sai üks mure kaelast ära, tuli tegeleda kohe teisega:

 

"..... Ei olnud linnul pesakesta,
pääsupojal haudepaika,
udusulgi uuendada,
varessulgi valmistada -"
(Kreutzwald "Kaugel näen kodu kasvamas")

 

Laeva Muusika ja Laulu Seltsil puudus see "pesake" , kus teha pillproove, lasta lauludel kõlada, harjutada näitemängu ja panna leivakapi kõrvale ka paar raamatukappi (raamatuid oli tookord 500 ringis). Kõik need aastad kasutati proovideks ja esinemisteks lahkete peremeeste eluruume ja rehetubasid, ka Laeva mõisa rehetuba.
1914. aasta oli, vaatamata puhkenud I maailmasõjale, Laeva kultuurisõpradele õnnelik aasta - sai valmis Laeva Seltsimaja (ikka annetustest, kontsertidest ja näitemüükidest laekunud raha eest), kus oli lavaga saal, tegelaste riietusruumid, raamatukogutuba, muud vajalikud kõrvalruumid ja isegi rõdu kohaliku koorekihi jaoks.
Veidi üle kümne aasta hiljem oli sõja ja tsaaririigi hävingu tagajärjel raamatute arv kahanenud 207- le ja lugejate arv 35-le. Kuid nooruke Eesti Vabariik toetas raamatukogu tervelt 2 500 margaga, mis oli mõeldud sihipäraseks kasutamiseks - uute raamatute ostmiseks. (Revideerimisakt 14. maist 1926).
1934. a asus raamatukogu juba vallamaja kohtusaalis, sest paari kappi ei mahtunud ära "Noor-Eesti" ja "Looduse" kirjastuse poolt välja antud sarjad, mille järgi oli suur nõudmine, samuti hõbedase ümbrispaberiga "Nobeli preemia laureaadid". Raamatukogus töötas keegi härra Jürgenson, koolis laenutasid ja hoidsid kogusid korras õpetajad Ksenja Pirn ja
Hugo Jüristo.
Teine krahh tabab raamatukogusid Teise Maailmasõja ja Nõukogude võimu näol. Tõlkekirjandus kuulutati rahvavaenulikuks ja korjati raamatukogust ära.
Laeva raamatukogu kaotas sarja "Nobeli preemia laureaadid", asemele sai vene ja vennasrahvaste kirjandust, lugejate arv vähenes tunduvalt. Üks oluline muutus tuli ka - raamatukoguhoidja sai palka! See oli küll väike, aga ikkagi samm edasi. Nii sai Laeva raamatukogu juhataja Hugo Jüristo, kellel oli II astme raamatukoguhoidja kutse, 24 rubla kuus teenistustasu.
Pärast sõda alustas Laeva raamatukogu tegevust 1. novembril 1944. Esimene aruanne koostati 21. apr. 1945. a ja selle järgi oli raamatuid 150, laenutusi 27 (Tartu LRA, f.168, nim.10, t.2,1.49). Tunda andis väljaõppinud raamatukoguhoidjate puudus. Kümne aasta jooksul käis Laeva raamatukogust läbi 12 juhatajat, kelle töö piirdus ukse lukust lahti keeramisega, tihti ei tehtud sedagi. (Vt. A.Paju "Teoreetiliselt ja praktiliselt " Rahva Hääl, 29. märts 1945 ja A.Paju "Laeva raamatukogu ei tööta", Postimees nr. 145, 1945). Tähtis oli, et raamatukogus istuks kehtivale riigikorrale lojaalne inimene. Veel parem, kui ta suutis organiseerida propaganda- ja agitatsioonitööd, raamatukogus ei puudunud loosungid, välkleht, mis kajastas majandi sotsvõistluse tulemusi. Mis parata- aeg soosis just selliseid "laia profiiliga" spetsialiste.
Vaatame, kuidas tuldi toime põhitööga. Laeva külaraamatukogu kuuaruandest märts 1953 saame teada, et raamatufond oli 2200 eksemplari, lugejaid 102. Laenutuste osas on eraldi lahtris ära märgitud poliitiline kirjandus üldse; Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini teosed (neid on kuu jooksul laenutatud 31 !), põllumajanduslikku kirjandust 51, tehnilist 15, ilukirjandust 205, lastekirjandust 93 ja loodusteaduslikku 9. Muu töö: Ilmunud 2 numbrit seinalehte, ettelugemisi-vestlusi 2 (osavõtjate arv 18).
Samas on ka Laeva raamatukogu maikuu 1953 tööinformatsioon:
Laenutusi kuu jooksul 503, uusi lugejaid värvatud 19, likvideeritud üle 30 iganenud lugeja, kellel olid raamatud olnud käes 4 ja enam kuud, lõpule viidud raamatute ümberliigitus liikide 6 ja 63 osas. Muu töö: Remont jäi tehnilistel põhjustel tegemata; üks raamatuväljapanek seoses ajakirjanduse päevaga; seoses kevadkülviga viidud põllubrigaadides läbi raamatust katkete ettelugemisi 6 korral; raamatukogu juhataja isiklikult ( ! ) viis läbi 2 brigaaditootmisnõupidamist ja ühe vestluse teemal "Kuidas me organiseerime tööd kevadkülvi läbiviimiseks lühima ajaga". Vestlust kuulas 17 kolhoosnikku.
Eeltoodust võime järeldada, et "kogu aur läks vile peale".
Raamatukogu asus endiselt ühes väikeses kitsas ruumis, kus raamatud olid tuubitud kinnistesse kappidesse mitmelt realt ning vajaliku raamatu kättesaamine oli võimatu. Liigitust ei olnud ollagi. Sellises kaoses alustas 1. märtsil 1956 tööd Evi Pikat (hiljem Jakobson), kes tõi elule tagasi praktiliselt juba hääbumas raamatukogu.
Arengu sovhoos (direktor Edgar Kostabi) remontis ruumid; sovhoosi puusepp Eduard Annus meisterdas vanade koitanud kappide asemele riiulid, kuhu raamatud paigutati juba liigitatult. Kuna Evi oli algaja, jagas talle metoodilisi juhendeid tollane rajooniraamatukohu juhataja Helmi Kurut, kes käis ka tihti kohapeal. Muretseti uuemat kirjandust, telliti ajalehti-ajakirju, akende ette osteti kardinad ja maja ümber olid lillepeenrad. Kasvas lugejate arv, sest raamatukogu oli alati avatud.
1959.-ks aastaks oli raamatufondi suurus 5815 eksemplari, lugejaid 552, laenutusi 10 756. Need aastad ei olnud kerged, sest endiselt oli esikohal mõttetu kampaania, küttepuud pidi ise metsast koju organiseerima, lühikeseks lõikama ja peenikeseks lõhkuma, käima kolkakülades elanikke ja elajaid loendamas jne. Evi tuli selle kõigega toime, lisaks sellele organiseeris kohtumisõhtuid, alustas raamatukogu kroonika koostamist. 1981. aastal omistati Laeva raamatukogule "Eesrindliku raamatukogu" nimetus. Evi jäi raamatukogule truuks tervelt 35 aastaks.

 

 

Raamatukogu juhatajaid läbi aegade:

 

1923 - 1940 Ksenja Pirn
1926 Therese Klaos
1934 Jürgenson
1939 Hugo Jüristo
1944 - 1945 E. Nael
1945 - 1946 Artur Juht
1946 - 1947 Aino Peterson
1947 - 1948 Hilja - Risette Heimo
Laine Laul
1949 Loreida Sööt
1950 Ella Eksi
Jekaterina Kööp
1951 - 1953 Olga Hurt
1953 - 1955 Bernhard Lodjak
1955 - 1956 Tiiu Pihlakas  

 

1956 - 1991

 

2002 - 01-02.2011 raamatukoguhoidja

 

Evi Jakobson

 

Gerda Lugus

 

 

1991 - tänaseni

Virve Tamm