Kollektiviseerimine Laevas.


                        

                         Tõusev päike ütleb tere                     

                          koidupunas päeva loob.                       

                         Meie noor kolhoosipere
                         tööle tõttab üheskoos...

                                         B.Kõrver.
 

Vahetult  pärast II  maailmasõja lõppu hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi  kollektiviseerimiseks – talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks  suurettevõtteiks. Esimeste kolhooside asutamine kavandati aastaiks  1948 – 1949. Tegelikult  algas  sundkollektiviseerimine 1947. aastal, pärast ÜK(b)P KK  Poliitbüroo 21. mai  otsust. Sel aastal asutati Eestis 5 kolhoosi, esimene  Saaremaal 6. sept 1947. Massiline kollektiviseerimine algas  1949. a lõpus. Selle vallandas  hirm, mille oli põhjustanud kulakuiks tunnistatud  isikute Siberisse  küüditamine, mis algas 25. märtsil. 1949. a sügiseks jäid  kolhoosidest  eemale ainult kõige kehvemad põllumajanduspiirkonnad ja kõige  kehvemad talud, mille omanikud tundsid, et neil ei ole küüditamist  karta. Nende  piirkondade talud liitusid kolhoosidesse 1949 –  1951, s. o pärast  põllumajandusmaksu suurendamist. Pealesunnitud kollektiviseerimine põhjustas Eesti põllumajanduse allakäigu. 

                                A.H. Tammsaare nimeline kolhoos.
Kollektiviseerimist hakati Laeva vallas läbi viima 1948.a. Esimene kolhoos oli A.H.Tammsaare  nimeline kolhoos Kärevere k/n-s, asutatud 18. sept. 1948.a., registreeritud Tartumaa TSN Täitevkomitees 21. sept. 1948. Asutamiskoosolek viidi läbi Marie Reinholdi talus.
Kolhoosi esimeheks valiti Heldur Kruus, kellel oli põllumajanduslik haridus ja arveametnikuks Verner Adamson, hiljem Reili Rannik, aseesimeheks Aleksander Nõgel (kõik ühel häälel).
Kolhoosi juhatusse valiti Aleksander Nõgel, Venda Kava, Marie Reinhold ja Liis Harkmaa. Kirjatoimetajaks valiti Venda Kava, kassapidajaks valiti Emma Lang, majandusjuhatajaks valiti Marie Reinhold.
Revisjonikomisjoni esimeheks valiti Liis Harkmaa, farmijuhatajaks Aleksander Nõgel, põllundusbrigadiriks Venda Kava.
Õue-aiamaa suuruseks kinnitati 0,6 ha. Loomi võis kolhoosnik pidada: 1 lehm,
1 noorloom, 1 emis põrsastega, 3 lammast, 15 mesipuud ja kodulinde piiramatul arvul.
Kolhoosi kontor asus Ojari talus
Heldur Kruus saadeti kohe kursustele ja sellel ajal oli esimehe kt. J. Saul,
teistkordselt oli esimehe kt. 6 kuud Aleksander Nõgel, kelle asemel veisefarmi juhatajaks oli Gerda Saul.
1949. a. osteti kolhoosile uus veoauto GAZ AA.
21. juulil 1949.a . võeti vastu kolhoosi uus põhikiri. Uueks farmijuhatajaks kinnitati Hilma Ilmats.
11. aprillil 1950 valiti kolhoosi esimeheks Liis Harkmaa, kuna Heldur Kruus enam ei kõlvanud, sest tema vanemad tunnistati kulakuteks, heideti kolhoosist välja ning perekonnal tuli oma kodu, Vibulaane talu  ja kogu varandus maha jätta. Sama saatus tabas Aleksander Nõgeli ja Arnold Reinholdi perekonda.
13. juulil 1956. a. valiti kolhoosi juhatusse Ernst Veedler ja Magda Põllu, viimane kinnitati kolhoosi kassapidajaks.
15. märtsil 1951. a. valiti Ernst Veedler kolhoosi aseesimeheks.
Tammsaare-nimelisel kolhoosil oli maad 1886 ha, sellest põldu 760 ha.
Peresid oli 99, kolhoosi liikmeid 247.
                                     Kolhoos "Areng."
1. novembril 1948.a.
asutati Laeva ja Keskküla territooriumil teine kolhoos, mis registreeriti Tartumaa TSN Täitevkomitees 13. novembril.
Asutamiskoosolekust võttis osa 15 inimest. Selle kolhoosi asutamisest kirjutati ajalehes Edasi nr. 183, 03.12  pealkirja all "31 aasta järel sai tõeks unistus." (!)Artiklis kirjutatakse ka, et kolhoosi nime valikul tekkis elav vaidlus, sest           
nimes taheti näha ilu ja edu sümbolit. Lõpuks võeti vastu nimi "Areng".
Kolhoosi esimeheks valiti Johannes Kippasto, juhatusse Eduard Songissepp, Rudolf Silla, Elli Traumann ja Erich Sepp, arvepidajaks Evald Laul.
Farmijuhatajaks määrati Daavet Reiman, põllundusbrigadiriks valiti Rudolf Silla. Moodustati kaks põllundubrigaadi lüli. Esimese piirkonna lülivanemaks sai Eduard Roose ja II piirkonna lülivanemaks Eduard Songisepp.
Arengu kolhoosi kontor seati sisse Valmaotsa küla Mäeotsa talus.
Revisjonikomisjoni esimeheks valiti Oskar Nõu, liikmeteks Eduard Roose ja Peeter Songisepp.
Karjabrigadiriks määrati Oskar Nõu.
Kolhoosi sisseastuja pidi maksma 30 rubla ja kehvikud 20 rubla.
01.01. 1950. a. seisuga oli kolhoosi liikmeid 101. Samal aastal viidi põhikirja sisse muudatus õue-aiamaa vähendamise kohta 0,6-lt  0,5-e ha-le. Kolhoosi esimeheks valiti Evald Laul, uuteks juhatuse liikmeteks Johannes Kippasto, August Vesi, Oskar Nõu, Salme Juht, Rudolf Silla, Verner Kippasto, Hilda Mettis ja Elli Traumann.
Revisjonikomisjoni valiti ühel häälel Johannes Kiipus, Aksel Käärik, Artur Sibul, Nikolai Pajuleht ja Aliide Jakobson. uueks põllundusbrigadiriks kinnitati Verner Kippasto.
    
                  Valikuliselt kolhoos "Areng".aastaaruannetest.
1948.a. - Kolhoosiperesid 19, neist kolhoosi liikmeid 50.
               Veiseid 26, neist lehmi 15.
               Tulud 59108 rubla, kulud 59108 rubla.
1949. a. - Töötasu normipäeva eest:
                 Raha   Teravili  Muud
              0,79 rbl  4,26 kg  kartul 2 kg
1950.a. - Veiseid 164, neist lehmi 76
                Sigu  82
                Saagikus ühelt ha-lt:
                talinisu 17, 0 ts
                suvinisu 14,0 ts
                rukis      16,5 ts
                oder       14,0 ts
                kaer    15 ts
                suhkrupeet 175 ts
                kartul 175 ts
                söödajuurvili 281 ts
Piimatoodang lehma kohta 1393 kg
Lambavilla 1,26 kg lambalt
Mune 80 tk kanalt.
Tulud 504220 rubla, kulud 504220 rubla.
Töötasu normipäeva eest:
             Raha   Teravili  Muu
              1,10 rbl   1,50 kg    -
1953. a. - Kolhoosiperesid 170, liikmeid 378.
              Veiseid 382, neist lehmi 193
     Sigu 88
     Lambaid 155
              Saagikus ühel ha-lt:
              talinisu 18 ts
              suvinisu 16 ts
              rukis       17,5 ts
              suhkrupeet 200 ts
              kartul 150 ts
Piimatoodang lehma kohta 1159 kg
Villa 1,88 kg lambalt.
Normipäeva tasuks sai kolhoosnik 0,45 rubla raha ja 0,58 kg teravilja, 1955.a. 2,40 rbl raha ja 0,90 kg teravilja.

                          Kolhoos "Punane Koit".
            
 Asutati detsembris 1948 Laeva, Väänikvere I ja II külas. Kolhoosi esimeheks oli aastatel 1948-1950 Aleksei Valge.

                   Valikuliselt kolhoosi "Punane Koit" aastaaruannetest.
1949.a. - Kolhoosiperesid 30, liikmeid 60
               Veiseid 76, neist lehmi 37
               Sigu 30
              Lambaid 33
              Hobusrid 29
Saagikus 1-lt ha-lt:
             talinisu 16,0 ts
             suvinisu 15,0 ts
             rukis 16,0 ts
             kaer 14,0 ts
             segavili 16,5 ts
             hernes 15,0 ts
             suhkrupeet 150 ts
             kartul 150 ts
Piimatoodang 1 lehmalt 2110 ts
Villa 1 lambalt 1,4 kg
Mune 80 tk kanalt.
Tulud kokku 187707 rubla, kulud 187707 rubla.
Töötasu normipäeva eest:
 Raha   Teravili  Muu
 1,76 rbl  3,90 kg     -
1950. a. -Kolhoosiperesid 47, liikmeid 86.
              Veiseid 106, neist lehmi 48
               Sigu 53
               Lambaid55
              Hobuseid 46
Maad oli kokku 741 ha, sellest põllumaad 331 ha.
Saagikus 1-lt ha-lt:
               talinisu 14,0 ts
               suvinisu 14,0 ts
               rukis 17,0 ts
               oder 15,0 ts
               kaer 15,0 ts
               segavili 15,0 ts
               suhkrupeet 170 ts
     kartul 150 ts
Piimatoodang lehma kohta 1945 kg
Villa lambalt 2,3 kg
Mune 8o tk kanalt.
            
Töötasu normipäeva eest:
 Raha   Teravili  Muu
 2,53 rbl  1,00 kg    -
                                   
                            Kolhoos "Tee Tõusule".
04. aprillil 1949.
a. asutati Laeva vallas neljas kolhoos, Kärevere, Kämara ja hiljem Raja küla territooriumil  ja kinnitati 10. aprillil 1949. Kolhoos sai nimeks "Tee Tõusule". Kolhoosi esimeheks valiti Villem Kurs, juhatuse liikmeteks Karl Utsal, Adalbert Jürgenson, Heinrich Maibach ja Leida Pensa (samuti ühel häälel). Hiljem täiendati juhatust Eduard Toomjõe ja Ando Alfrediga. Arveametnikuks kinnitati Karl Utsal.
Revisjonikomisjoni esimeheks valiti Lembit Teppo, hiljem Jaan Kukk, liikmeteks Lembit Teppo, Linda Raagmets, hiljem veel Paul Kaal. Kontor paigutati Kalda tallu. I põllundusbrigaadi brigadiriks kinnitati Lembit Teppo ja II brigaadi brigadiriks Eduard Toomjõe.
Karjabrigadiriks sai Aleksander Kukk, hiljem Osvald Avi. Farmijuhatajaks sai Linda Raagmets, 1950. a. Maie Vahkal.
                                     
                                 Kolhoos "Edasi".
Kolhoos "Edasi" asutati 29. novembril 1948. a. põllumajandusliku artelli põhikirja vastuvõtmisega üldkoosoleku poolt. Asutajaliikmeid oli koosolekul 18.
Kolhoosi esimeheks valiti ühel häälel Arnold Lauren, juhatuse liikmeteks 
Hugo Vares, Marta Mets, Juhan Aruoja ja August Paju.
Revisjonikomisjoni esimeheks valiti Jaan Martis, liikmeteks Rosalie Kohtla ja Aino Lübek.
Valiti ka vara ühistamise komisjon.
Kuna juhatuse liige Hugo Vares ei kirjutanud alla asutamiskoosoleku protokollile ega käinud koosolekutel, vabastati ta juhatuse liikme kohustustest ja valiti tema asemel Eduard Malm.
Kolhoosi arveametnikuks valiti August Paju ja kolhoosi sepaks Jaan Martis.
Otsustati pöörduda Laeva valla TSN Täitevkomitee poole järgmiste küsimustega:
1. Üle anda Laeva masinaühistu ühisvara ja maa kolhoosile.
2. Turbaühistu turbasoo koos seal olevate ehitistega üle anda kolhoosile, kuna see asub kolhoosi maa-alal.
3. Riigi tagavaramaadest Põrgulaanest 20 ha heinamaad ja reservkrunt Varamäe A-150 anda kolhoosile metsaks.
4. Kaasa tõmmata artelli piirkonnna Laeva valla talundid kuni Laeva kanalini.
Seisuga 01.01. 1949 oli kolhoosil 18 hobust, 15 lehma, 9 mullikat, 7 siga, 13 lammast ja 41 kana.
Hilisemad muudatused: Kolhoosist heideti välja Hugo Vares, kuna ta ei tunnistanud kolhoosi põhikirja ja oli osa  loomadest ära müünud.
Uueks põllutööbrigadiriks valiti Johannes Hiioväin ja revisjonikomisjoni kaks uut liiget - Erich Välk ja Aleksander Kase.
Moodustati naiskomisjon ja esinaiseks valiti Salme Sild.
23. augustil 1949. a. valiti uueks põllutööbrigadiriks Harald Rebane. Kolhoosi zootehnikuks valiti Klaasen. Partorg Lusti tegi ettepaneku valida kolhoosi uus juhatus ja revisjonikomisjoni esimees, kuna senised on kaotanud usalduse ja autoriteedi.
Uuteks juhatuse liikmeteks valiti Ferdinand Rammo, Hugo Vares, Juhan Aruoja, Arnold Lauren ja Marta Mets.
Uude revisjonikomisjoni valiti ühel häälel Peeter Ratasepp, Aleksander Kase ja Peeter Sild, revisjonikomisjoni esimeheks Peeter Ratasepp.
Kuna arveametnik August Paju läks Tammsaare-nimelisse kolhoosi arvepidajaks, vabastas üldkoosolek ta kohalt ja valis asemele Aino Varese. Kolhoosi aseesimeheks valiti Hugo Vares ( !) ja kassapidajaks Erich Välk.
Otsustati anda kolhoosi liikmetele normipäeva kohta 1 kg toiduteravilja.
01. septembrist 1949 valiti kolhoosi esimeheks Ferdinand Rammo. Hiljem arreteeriti ta poliitilistel põhjustel ja uueks esimeheks valiti Johannes Hiioväin.
Mitmeid muutusi toimus veel. Juhatuse liige Arnold Lauren arreteetiti, tema asemele valiti Harald Rebane. Kuna kolhoosi arvepidaja kohta on palju kaebusi (et tema ühe lapse ristiisa on Eesti kindralkomissar Litzman - selle kohta andis andmeid Tartumaa parteikomiteele Puhja kirikuõpetaja), vabastati ta koos perekonnaga kolhoosist ja uueks arvepidajaks valiti Elfriede Enkvist. Ka tema vabastati kui töökohale mittevastav isik. Vahepeal jõudis kolhoosi esimehe 
kohale Hugo Vares. Tema ajal avastas Tartu rajooni põllumajandusosakonna instruktor raamatupidaja, et kolhoosile oli tekitatud kahju: laos oli  puudu 118 kg nisu, 1156 kg otra, 8729 kg segavilja,224 kg hernest, 2630 kg kaera, 32003 kg kartuleid, 23 kg mett. Sigalas oli puudu 4 põrsast. Hobuseid oli turul müüdud, kuid raha oli kassasse üle andmata, 1 kolhoosi lehm oli hukkunud. Kahju suurus oli kokku 71739,50 rubla. Otsustati esimehelt Vareselt sisse nõuda hukkunud lehma väärtus ja anda esimees Vares kuritegevuse pärast prokuratuuri.
17. nov. 1949. a. põles kolhoosi keskus ja kontorihoone. Uueks kontorihooneks otsustati Laeva valla TK-lt paluda selleks Matto talu elumaja, kuni kolhoos ehitab uue keskuse Tõrna talu maadele.
Uueks kassapidajaks valiti Klaudia Rebane.

           Valikuliselt kolhoos "Edasi" aastaaruannetest:
1949.a. - Kolhoosiperesid 16, liikmeid 56
               Veiseid 18, neist lehmi 8
               Sigu 3
      Lambaid 5
Tulud kokku 38330 rubla, kulud 38330 rubla.
Töötasu normipäeva eest:
 Raha   Teravili  Muud
   - ˇ    -    -
1950.a. - Keskmine saagikus ha-lt:
               talinisu 14 ts
               suvinisu 11 ts
               rukis 13 ts
               kaer 12 ts
               segavili 12 ts
               suhkrupeet 130 ts
               kartul 130 ts
Piima saadi lehma kohta 1426 kg
Villa lambalt 1,3 kg
Mune 100 tk kanalt.
Tulud moodustasid  381625rubla, kulud 381625 rubla.
Töötasu normipäeva eest:
 Raha   Teravili  Muud
   -   1,27 kg     -
                                
                               Kolhoos "Kodu". (Koosa küla)
Asutati 10. aprillil 1949. a., registreeriti Tartumaa täitevkomitees 12. okt. 1949.a.
"Kodu" kolhoosi esimeheks valiti ühel häälel Linda Tõugjas, juhatuse liikmeteks valiti Bernhard Kiik, Marta Hein, Rudolf Kapp ja Peeter Lemmats.
Revisjonikomisjoni esimeheks valiti August Puhtmets, arveametnikuks Heino Teppo. Kolhoosi nime puhul ei olnud lahkarvamusi - "Kodu".
Põllubrigadiriks valiti Peeter Lemmats ja karjabrigadiriks Marta Hein.
Kolhoosi keskus seati sisse Kannestiku tallu.
5. dets. 1949 valiti farmijuhatajaks Hugo Hein.

                                  Kolhoos "Lootus".
Selle kolhoosi asutamiskoosolek oli 12. aprillil 1949. a. Keskküla ja Aiu küla talupidajaid-asutajaliikmeid oli koos 30 inimest. Kohal olid ka Laeva valla TSN TK esimees E. Sööt ja partorg O. Lusti. Koosolekut juhatas täitevkomitee esimees Sööt ja protokollis  Arved Pirn.
Kolhoosi nime "Lootus" poolt oldi ühel häälel.
Esimeheks valiti ühel häälel Artur Juht, aseesimeheks Karl Pihlak ja juhatuse liikmeteks August Vesi, Johannes Kiipus ja Helmi Tiidomaa.
Revisjonikomisjoni valiti Johannes Lätt, Artur Sibul ja Arved Pirn.
Põllutööbrigadiriks valiti Karl Pihlak, karjabrigadiriks Salme Juht. Kontoriks valiti Annuse talu.
Hiljem toimunud muudatused: esimees Artur Juht  vabastati tervislikel põhjustel ja asemele valiti August Laurits. Moodustati naiskomisjon, mille esinaiseks valiti Salme Juht ja kirjatoimetajaks Liine Priks.
20. jaanuaril 1950 vabastati Laurits esimehe kohalt omal soovil ja asemele valiti August Vesi, aseesimeheks Rudolf Türna.

Töötasu normipäeva eest:
1949.a.
            Raha   Teravili  Muud
                -   3,30 kg     -
                                       1950.aastad          
1950. aastal kaotati Eesti NSV-s vallad ja maakonnad, nende funktsioone täitsid külanõukogud ja rajoonid. Kuna loodud ühismajandid olid väikesed, siis 1950. a. alates toimus pidev väikeste majandite ühendamine suuremateks. Nii toimus ka Laevas. Esimene liitumine toimus juulis 1950, mil ühinesid kolhoos "Lootus" ja kolhoos "Areng". Esimeheks valiti Evald Laul. Veebruaris 1951 ühinesid "Arengu" kolhoosiga ka kolhoosid "Punane Koit" ja "Edasi". Esimeheks valiti sm. Ratassepp. Märtsis 1951 ühinesid Tammsaare-nimelise kolhoosiga "Kodu" kolhoos ja "Tee Tõusule" kolhoos. Esimeheks valiti sm. Toomjõe.
Seitsme aasta jooksul (1949-1955) jäi majanduslik areng kolhoosides vähem kui tagasihoidlikuks. Kuna kolhoosidel puudusid alguskuudel rahalised vahendid, anti varade ostmiseks Põllumajanduspangast ja Riigipangast laenu. Laenude üldsumma neljas kolhoosis moodustas ca 69700 rubla (kuni 1961.a. kehtinud vääringus). Kolhoosid kasutasid laenude tegemist küllaltki tagasihoidlikult, välja arvatud "Edasi" kolhoos, kes ostis igasugust, isegi poolkõlbmatut, mittevajalikku vara, kokku 43267 rubla eest. Kahe iseseisva tegevusaasta 
jooksul jäi suur osa tähtajalisi laene tasumata ja  temaga ühinenud kolhoosil "Areng" tuli laenud tasuda. Samuti jättis "Edasi kolhoos" 1950. aastal tasumata Laeva masinaühistule viljapeksu naturaaltasu teraviljas, mille rahvakohus  mõistis kolhoosi poolt tasumiseks rahas. Ühinenud kolhoosil tuli 1951. a. tasuda 28800 rubla, mis võrdus tollal 110 tonni normipiima müügist saadud rahaga (25 kop/kg). "Edasi" kolhoosis oli majanduslik olukord kõige raskem. 1950. suvel ei jõutud loomade ületalve pidamiseks varuda küllaldaselt sööra (eriti looduslikku heina), selle tõttu oli 1951. 1. veebr. koresööt otsas ja ei olnud muud pääseteed kui ühinemine "Arenguga".
Kolhoose kimbutas ka tööjõu nappus, sest juba enne ühismajandite loomist oli vald kaotanudpalju tööjõulist elanikkonda (arreteeritud, küüditatud, linnadesse elama asunud. 1952., 1953. ja 1954. a. suved ja sügised olid väga sademeterohked, mistõttu viljakoristus toimus rasketes tingimustes ning osa viljast tuli käsitsi niita. Koristuskaod olid suured ja saagid väikesed. Tööjõupuudust kolhoosides suurendas asjaolu, et Laeva külanõukogu territooriumil asus Laeva metsapunkt, kahe metskonna valdused, tellisetööstus, haigla, kuhu inimesed kolhoosist jalga lasksid.
Põhiliselt 1951.a. alates teostas väga suure osa maaharimistöid (künd, kultiveerimine, külv, sügiskünd jt.) Saadjärve MTJ. Tehtud tööde eest tuli MTJ-le tasuda naturaaltasu 60 % toiduteraviljas ja 40 % söödateraviljas. Igal kesksuvel hinnati MTJ-i agronoomide poolt nn. bioloogiline saak ja selle järgi määrati juba ette ära naturaaltasu kategooria. Ei võetud üldse arvesse tegelikku saaki, mis heal juhul moodustas veerandi kuni kolmandiku hinnatud bioloogilisest saagist.
Aasta 1951 oli esimene majandusaasta ühinenud kolhoosis. Vili koristati ilusate ilmadega ning kadudeta. Rehepeks kestis küll kaua ja vilja kuivatati veel talvekuudel. Teravilja kogusaak oli umbes 600 tonni. Töötasust kadus raha, set tootmiskulud ja suurte laenude tasumine, kulutused kapitaalmahutusteks ja riigimaksudeks neelasid ära kõik tulud.
Väikeste rahaliste tulude põhjuseks olid äärmiselt madalad varumishinnad riigile normikohustusliku põllumajandustoodangu müügist: piima eest saadi 25 kop/kg, veiseliha eluskaalu kg eest 32 kopikat, sealiha eest 80 kopikat; rukis ja nisu maksid 16 kopikat, oder ja kaer 11 kopikat. Ülenormipiimast maksti 80 kopikat. Lihanormi täitmisel, tingimusel kui majandi loomakasvatusplaan täidetud, lubati loomi (veised, sead) tappa ja kolhoositurul müüa. Sama kehtis ka piimasaaduste kohta. See moodustaski kolhooside põhilise sissetulekuallika, sest normikohustuste katteks müüdud produktide müügist laekus vähe.
Abiettevõtetest oli kolhoosil "Areng" saekaater, kus oli võimalik töödelda metsamaterjali (lauad, prussid), kasutada töödeldud materjale jooksvaks  ja kapitaalremondiks. Tehti ka teenustöid, peamiselt Laeva metsapunktile. Saekaater asus praeguse  Kooperatiivi kaupluse A ja O vastas üle tee, kus praegu on ilus park (istutatud 1960. a. kevadel Laeva kooli õpilaste-õpetajate ja sovhoosinoorte poolt).
1952. ja 1953. a. kujunesid eelnenuist veelgi raskemaks, sest augustist alates sadas vihma, põllud muutusid pehmeks, vili lamandus või jäi vee alla. Põldude niitmine niidumasinaga osutus võimatuks. Tartust suunati kolhoosile appi šeffe (abitööjõudu). Nende majutamine, toitlustamine ja tööle suunamine tõi kaasa lisakohustusi. Toitlustamiseks tapeti väljaprakeeritud sigu, või tuli käsitsi teha, sest meiereist ei antud võid piimanormi mittetäitmise tõttu. Majutati tavaliselt mõnda endisesse suuremasse tallu, mis seisis pooltühjalt. Enne Aruvälja metsa oli vasakul Valgehoone talu, kus šefid ööbisid. Seal korraldati õhtuti ka tantsupidusid, mis kestsid hiliste öötundideni ja mis tõid vaheldust kohalikele külanoortele.
 Šeffidest tegid korralikult tööd Tartu Pedagoogilise Kooli õpilased, üliõpilased EPA-st ja TRÜ-st. Korralikult töötasid ka sõdurid, kes niitsid käsitsi vilja. Ainult nende juures pidi olema üks inimene, kes vikatit luiskas, sest vähesed
oskasid vikatit korralikult teravaks teha. Pühapäeviti töölesuunatute seas oli aga suurel hulgal neid, kellele maatöö oli vastumeelt ja võõras.
Lugu polnud parem ka 1953. aastal. Suve lõpp oli küllalt sajune ja koristusperioodiks oli vili lamandunud ja terad viljapeades juba idanesid. Sileerimiseks ettenähtud mais jäi niitmata. Koristustööde kulgu häirisid korraldused rajoonikomiteest: viljakoristamine pandi ajutiselt seisma, kuna oli käsk otsekohe sügiskündi alustada. Kui ei tahtnud saboteerijana kohtu alla sattuda, siis tuli käsku täita, mis sest, et seetõttu hävines suure suvinisupõllu saak.
1954. a. kevadkülv tehti põhiliselt laenatud viljaseemnega. Külviks kasutati Volgamaalt pärit suvinisu "Albidum". Nisu kasvas ilus, aga suvi oli soe ja küllaltki vihmane, mistõttu terad viljapeas läksid kasvama. Koristatud vilja kvaliteet oli halb- seemet sellest ei saanud. Tuli aga tasuda seemnelaen. Vilja asemel anti  piima ja liha. Kuna 1952. ja 1953. a. saadi ilmaolude tõttu vähe looduslikku heina ja koresööta, siis selle tagajärjel kanna tasid kariloomad ja hobused talvel alatoitluse all. Palju loomi (eriti noorloomi) tuli prakeerida ja tappa. Saadud liha oli madala kvaliteediga.
Liiga palju aeganõudvat käsitsitööd nõudis suhkrupeedi kasvatamine, koristamine ja puhastamine. Aga külviplaanis ta oli ja sellest ei pääsenud. Kuna peete ei jõutud õigeaegselt rohida, jäi saak väikeseks ja rahalist tulu sai kolhoos sellest vähe. Kasuks oli see aga kolhoosnikule, kelle pere oli unustanud suhkru maitse (kohvi ja teed joodi peedisiirupiga). Nimelt saadi vastukaubana riigile üle antud peetide eest suhkrut (ca 14 kg suhkrut 1 tonni puhastatud peetide  kohta) hinnaga 3,80 rbl kg.
Neil aastail ilmus ajalehtedes ainult materdavaid ja mahategevaid artikleid "Arengu" kolhoosi kohta. Ilmastikust tingitud ikaldustele otsiti süüdlasi kolhoosi juhtkonna või kolhoosnike hulgast, keda süüdistati tedmiste puuduses või isegi sabotaažis.
Parim näide selle kohta on artikkel, mille kirjutas Tartu rajooni prokurör, I kl. juristi M. Borodovitõn ajalehes Edasi nr. 148, 26. juuni 1951:

            Ühiskondliku vara riisujad ja saboteerijad paljastatakse.
".....Tartu rajooni prokuratuur on ausate kolhoosnikute abiga viimasel ajal paljastanud reas kolhoosides kolhoosiomandi riisujaid ja saboteerijaid.
.........Laeva k/n  "Arengu" kolhoosis paljastati salk riisujaid ja kolhoosikorra saboteerijaid. Selles salgas olid kolhoosi endine esimees Hugo Vares, kes omal ajal oli Omakaitse liige ja Saksa sõjaväe vabatahtlik ning võttis osa lahingutest
Nõukogude vägede vastu, kolhoosi brigadir Harald Rebane, revisjonikomisjoni liige Erich Välk, kolhoosi juhatuse liige Aleksander Krall, kolhoosi brigadir Vello Paap, Aleksei Valge ja loomalasvatusfarmi juhataja kulak Aliide Zirnask. Kõik selle kahjurite salga liikmed olid minevikus aktiivsed sakslaste käsilased, omakaitse liikmed. Pugenud kolhoosis vastutavatele ametikohtadele, laostasid nad kolhoosi distsipliini, riisusid kolhoosi omandit, lasksid raisku minna 3 ha lina, mädaneda 80 t kartuleid ja jätsid koristamata üle 100 ha heinamaad
..."
 Ühinenud kolhoosidelt loodeti kohe  kiiresti ja liiga palju. Seda ei arvestanud keegi, millise "kaasavara" võlgade näol tõi kaasa "Edasi" kolhoos. Et lehmadel pole süüa, et nad annavad vähe piima - selles kõiges on süüdi rahvavaenlane või tema naine.
Nii kirjtab H. Laulik Edasis nr. 50, 28. veebr. 1952:
                      Kolhoosi laostajad.
"Väikeste majandite liitumine üheks suureks ja tuhevaks "Arengu" kolhoosiks kujunesid kõik eeldused põllumajanduse edasiseks jõudsaks arendamiseks.
.............Möödusid kuud, möödus aasta. Millegipärast aga "Arengu" kolhoosis ei liikunud elu edasi, ei täitunud ausate kolhoosnike soovid. Kolhoosnikud töötasid oma ühispõldudel küll suure kohusetundega, kuid nad nägid, et teised kolhoosid tõttavad neist kaugele ette. Mida näitavad siis möödunudm aasta kokkuvõtted? Vilja saadi keskmiselt 8-9 ts  ha-lt, see on 50 % tootmisplaanis ette nähtud saagist. kartulisaak kujunes nii häbiväärselt väikeseks, et isegi loomadele ei saa talvel anda kilogrammigi, rääkimata muust. Viljapeks lõpetati alles 22. jaanuaril.---
Loomakasvatus pakub veel kurvemat pilti, eriti piimatoodang.Mullusest aastaplaanist on täidetud ainult 52 %. Praegu saab Tolla laudast piimavastuvõtupunkti saata vaid 40-50 kg piima. See on 30 lehma(!) kahe päeva toodang.........
Mis on põhjustanud "Arengu" kolhoosis sarnase olukorra? Vastus on siin ainult ühene - kolhoos on sattunud laostajate võimusesse. Klassivõõras element ja nende mõjualused ning abimehed on võtnud endale eesmärgiks lammutada kõike seda, mida kolhoosnike enamik oma ausa tööga on saavutanud.............
Karjafarm on muutunud tõeliseks rahvavaenlaste pesaks. I brigaadi laudas, kus on kolhoosi parimad lehmad, on talitajateks rahvavaenlaste naised Ida Vaino ja Linda Roose. III brigaadis on lüpsjaks Salme Roots, samuti rahvavaenlase naine. Pole siis ka ime, et loomad olid nende "hoolitsusel" kolm päeva söömata, et möödunud aasta lõpus toideti neid ainult rukkiõlgede ja veega.....
Kolhoosi juhatuse paremaks käeks igasuguste finants- ning kantseleiküsimuste eest "hoolitsejaks" on arveametnik Ferdinand Hannus, aktiivne hitlerliku armee võitleja. Vaatamata sellele, et abielludes võttis endale uue nime (oli varem Välk), et ta teeb näo, nagu austaks kolhoosikorda, ei ole ta muutnud oma loomust ja katsub igal võimalikul juhul anda omagi "panuse" kolhoosi lõhkumiseks. Aktiivseks kaaslaseks eelmistele on Peeter Songisepp, kes ei unusta nüüdki sõprade seltsis parajal herkel uhkustamaks sellega, kuidas ta
jõudu säästmata Kursi metsades haarangul nõukogude partisane püüdis ja kuidas sakslastest peremehed oma truu sulase-omakaitsemehe suur indu kõrgelt hindasid.  Eespoolmärgitud  kohoosilõhkujate kõige sõnaluulelikumaks ripatsiks on senine kolhoosi aseesimees Evald Laul. Viimane, olles ammu juba südametunnistuse viina eest maha müünud, on muutunud kolhoosi ühisvara kõige jultunumaks hävitajaks. Kasutades aseesimehe õigusi on ta valmis tegema kõike, mille eest talle viinaga tasutakse........"
Teades ja tundes kohalikku olukorda ning inimesi, võin öelda, et 99,9% on nendes laimu. Aga aeg oli paraku niisugune.
 "Arengu" kolhoosi olukord muutus 1955. aasta lõpukuudeks niivõrd raskeks (Tööjõud vähenes aasta-aastalt, töötasu oli minimaalne, kolhoos ei suutnud kapitaalmahutuste arvele Põllumajanduspangas eraldada vajalikke summasid, siiski alustati 1955. a. kevadel palgatud tööjõuga uue karjalauda ehitamist, millele tehti kulutusi veel 55000 rubla suuruses summas), et see võeti arutusele rajooni täitevkomitees, kus tuli tõsiselt arutusele kolhoosi"Areng" baasil moodustada sovhoos. Aasta viimasel nädalal tuli kokku kolhoosi üldkoosolek, kus viibis rajooni täitevkomitee esindaja ja ENSV Liha-ja Piimatööstuse minister Lõhmus, kes selgitas tekkinud olukorda ja tegi ettepaneku moodustada kolhoosist selle ministeeriumi Vabariikliku Loomavaru kontori alluvuses nuumasovhoos "Areng". Selle põhiülesanne oleks loomade, peamiselt veiste, nuumamine. Loomi selleks toodaks lihakombinaadist, kuhu majandid toovad palju allakeskmises toitumuses loomi. Pärast nuuma söötmist müüakse need lihakombinaati tagasi. Kolhoosi üldkoosolek oli antud ettepaneku poolt ja otsustas alates 1. jaan. 1956 töötada nime all "Nuumasovhoos Areng".
Kolhoosi likvideerimiskomisjon andis kõik tootmisvahendid ja materjalid sovhoosile üle. Vastavalt kolhoosi põhikirjale maksti kolhoosiliikmetele välja nendelt kolhoosile ühistatud loomade-varade eest arvestatud osamaks, mis moodustas rahalises väärtuses kokku 262300 rubla.
Enamik kolhoosnikke asus edasi töötama sovhoosis. Oma kohusetruu tööga panid nad aluse majandi hilisemale majanduslikule ja kultuurilisele arengule.
Märkimist väärib fakt, et kõige kauem töötas Laeva vallas kõige eimena loodud kolhoos  - A. H.Tammsaare nimeline- tervelt 10 aastat, ühines sovhoosiga "Areng" alles 1. juulil 1958. a.
Jaanuaris 1960 sai Nuumasovhoosist "Areng" lihtsalt sovhoos "Areng" ja 1975. a.  Laeva katsesovhoos, mis allus Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudile. Kuni selle ajani oli sovhoos vähemal või 
suuremal määral majanduslikes raskustes. Pärast Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi toetust hakkas elu edasi minema. Neil edu aastatel juhtis sovhoosi Aavo Mölder.
1975. a. oli kuivsilo valmistamine juba igasuvine tegevus. (Olev Anton " 150 tonni kogemusi" ). Hakati hindama inimest tema töö järgi, ehitustegevus hoogustus. 1980.a. sai valmis uus ja uhke kontorihoone ( see, mille järgmised
juhid oma oskamatusest või hoolimatusest lasksid muutuda tondilossiks). Laeva katsesovhoosi edusammud leidsid kajastamist ajakirjanduses: Nasta Pino "Lootused täitusid, lootusi on" - Edasi nr.23/1983, V. Marand " Rohelise müüri sees (Heinateost Laevas)" - Edasi 24. juuni 1983 jne.
1984. a. sai sovhoos oma töösaavutuste eest kolm rändlippu ( Nasta Pino "Tänades sooviti jõudu" - Edasi, 28. jaan.1984). Sama aasta septembris kirjutas sovhoosi direktor, põllumajanduskandidaat Aavo Mölder Laeva elu-olust artikli "Rahulikult asju ajades saab kõigega hakkama". Samal aastal valmis ka uus seafarm, kuhu toodi sisse tõusead. Suurendati ka lüpsilehmade arvu. Piima rasvaprotsent oli parim rajoonis. Loomakasvatus läks ülesmäge tänu arusaamisele, et eduka loomakasvatuse aluseks on tugev söödabaas (Olev Anton "Jaanuaris on Tõnisepäev" - Edasi, 27. jaan. 1984). Laeva katsesovhoosi lüpsja Hille Salu võitis rajooni lüpsivõistlused ja saadeti vabariiklikele võistlustele esindama Tartu rajooni. Riiklikud piima - ja lihamüügi plaanid täideti õigeaegselt. Ka masinapark oli alati korras, mistõttu kõik tööd edenesid. 1984. a. 19. mai Edasis küsis Lehte Pärn "Laevast lipulaev? (kirjeldas põhjalikult laeva elu-olu).Samal aastal sai katsesovhoos 100 tiinet friisi tõugu mullikat Saksa Liitvabariigist ja Taanist, kellelt hakati saama 4500 - 5000 kg piima lehma kohta.
1985. a. 21. juuni Edasis jutustas peaagronoom Enn Kaljuste sellest, kuidas nädalaga hein ära tehti. 1985. a. künnivõistluste võitjate hulgas oli ka Ahti Hannus Laeva katsesovhoosist. Juuli lõpus samal aastal oli sovhoosi suurfarmi esine siginat-saginat täis, sest käidi tegemas "Viljaveski" saadet Olev Antoni "Laudalüürika" tegevispaigas. Saatejuht Mati Narusk ajas juttu peaagronoom Enn Kaljustega, loomakasvatusdirektori Vambola Vilsoniga, ehitusdirektor Toomas Hagega ja päris direktori Aavo Mölderiga. Räägiti sellest, kuidas viie aastaga sai mahajäänud majandist rajooni lipulaev. Saade oli eetris 13. augustil 1985.
1986. a. sai valmis Laeva spordihoone, kus hakkasid päeval toimuma õpilaste võimlemistunnid ja õhtuti trennid kõigile soovijatele. 1986.a. oli Laeva katsesovhoos rajoonis parim nii taime- kui ka loomakasvatuses. Oma kutseala parimad olid lüpsioperaatorid Vaike Vahi ja Hille Salu. Omal jõul ehitamise plaan täideti sellel aastal 99 %.
1987. a. olid kutseala parimad:  lüpsja Vilve Koorik ja kannulüpsis Mahta Nõulik. Rajooni parimaks peaökonomistiks tunnistati Aili Jõgiste.
Varem oldi aastaid hädas madalate saakidega, aga seekord oli parim saak 4004 sü/ha ja teravilja saadi 33,7 ts/ha. Vahekokkuvõtte järgi saadi võitjalipp liha- ja 
piimamüügi plaani täitmise eest.
Loomakasvatusinstituudi inseneride ettepanekul rakendati Laeva katsesovhoosis tööle seadmed, mille aastaseks säästuks kujunes 123mwh elektrienergiat ja 43,6 tingtonni kütust.
Valmis uus  140-kohaline lasteaiahoone.
1988. a.  tuli võistukündmisel Võrtsjärvel Laeva künnimees Ahti Hannus  teisele kohale. Kuna suvi oli sademetevaene, jäi viljasaak kesiseks. Hea aasta oli heinaseemnekasvatuses - ühe rohumaahektari kohta saadi heinaseemet, sellest 9 kg liblikõielisi. Enn Kaljustest sai teeneline peaagronoom (rajoonis kolmas teeneline).
1989.a. tunnistati Erik Orion parimaks taimekaitseagronoomiks. Keskmine teraviljasaak oli 40,2 ts/ha. Kartulivõtt lõpetati 15. septembriks.
1992.a. sai Laeva katsesovhoosi direktorist Avo Mölderist põllumajandusminister.
 Laeva katsesovhoos lõpetas oma eksisteerimise 2. aprillil 1993.a., mil Tartu Maakohus kuulutas välja pankroti.
Laeva katsesovhoosi vara müügiks kuulutati välja oksjon. Vara nimekiri ja alghinnad toodi ära Postimehes nr. 113, 18. mai 1993. a.:
Kontorihoone Laevas (450 000)
Ühepereelamu vundament Käreveres (15 000)
Älevi puhkebaas (45 000)
18-korteriga elumaja karp (150 000)
Uus 1 dia konteiner-katlamaja (200 000)
Pooleliolevad katlamajahooned (45 000)
Töökoda Käreveres (45 000)
Garaaž töökoda Laevas (150 000)
Kaarhall Laevas (50 000)
Töökoja olmehoone (100 000)
Vana töökoda osadena
Saekaater (20 000)
Naftabaas koos varuosade laoga (120 000)
Muud hooned
Aiu sigalakompleks tervikvarana (625 000)
Kärevere loomakasvatuskompleks tervikvarana (175 000)
Ojari loomakasvatuskompleks tervikvarana (100 000)
Laeva suurfarmi kompleks tervikvarana (450 000)
Kärevere loomakasvatuskompleks tervikvarana (275 000)
Väetiselaod tervikvarana ( 125 000)
Teraviljakuivati tervikvarana ( 150 000)
Hobusefarm tervikvarana ( 15 000)
18. mai Postimees teatas, et Laeva katsesovhoosi vara müüdi kahe miljoni krooni eest. Alghinnaga müüdi katlamaja, naftabaas varuosade laoga, Kämara, Ojari ja Laeva farm, väetisehoidla ja hobusefarm. Aiu sigala hind tõusis 90 000 
krooni võrra, 5000-le hinnatud õunaaed osteti 26 000 eest.
Ja sellega saigi läbi üks periood maarahva elust, periood, millega oldi juba rahul, sest elu oli justkui paremaks läinud....

 Sovhoosi juhtkond 1956-1960:
    Direktorid   Edgar Kostabi
                     Jaan Praggi 
               
 Peazootehnikud     Toomas Takjas
                           Aino Eistre
Pea vet.arstid      Helgo Terav
Pearaamatupidajad  Emil Vallandi
                             Ilmar Pung
Pea agronoomid Ülo Rahula
Peamehaanikud Olev Lätt
Sovhoosi juhtkond 1961 - 1965:
Direktorid                Jaan Praggi
                            Endel Bless
Peazootehnikud Toomas Takjas
                   Lydia Loog
Peavetarst  Helgo Terav
Peaagronoomid    Ülo Rahula
                       Johannes Ehastu
Mehaanikud  Uuno Mark
                  Jaan-Tiit Rebane
Sovhoosi juhtkond 1966 - 1970:
Direktorid  Endel Bless
            Enn Kreek
Peazootehnikud Lydia Loog
Peavetarstid  Helgo Terav
                  Toivo Tuvi
Pearaamatupidajad Voldemar Tera
                          Reet Vare
Peaagronoomid Endel Hinnu
Peainsener  Heinar Korbits
Sovhoosi juhtkond 1971 - 1975:
Direktor   Enn Kreek
Peazootehnikud Hendrik Soosaar
                        Jaan Jekimov
Peavetarstid  Toivo Tuvi
                   Peeter Kivi
Pearaamatupidaja Reet Vare
Peaagronoomid Raimond Pärismaa
                     Andres Võsu
Peainsener  Heinar Korbits
Sovhoosi juhtkond 1976 - 1980:
Direktorid  Viktor Rajevski
                Jaak Kalm
Peazootehnikud Jaan Jekimov
                      Toivo Ojalill
Peavetarstid  Vambola Vilson
                    Jüri Kasper
Pearaamatupidaja Reet Vare
Peaagronoom  Elar Krantsiveer
Peainsener  Heinar Korbits
Sovhoosi juhtkond 1986 - 1988:
Direktorid  Aavo Mölder
        ehituse alal Toomas Haage
    taiekasv. alal Enn Kaljuste
 loomakasv.alal Jüri Mets
Peavetarst  Enn Riive
Pearaamatupidaja Reet Vare
Peainsener  Heinar Korbits
Sovhoosi juhtkond 1989 - 1993:
     
Direktorid  Aavo Mölder
ehit. alal   Raivo Markov
taimekasv. alal            Enn Kaljuste
loomakasv. alal   Jüri Mets
Vetarstid             Jaan Vellemaa
                        Helve Leppik
Pearaamatupidajad      Reet Vare
                               Külli Seigo
Ökonomistid  Aili Jõgiste
                  Ilme Saks
Peainsener  Heinar Korbits 

Andmed Laeva valla kolhooside loomisest ja ed asises saatusest kuni sovhoosi moodustamiseni on talletanud tollane Punase Koidu kolhoosi (1949/50), hiljem Arengu(1951/55)kolhoosi srveametnik,siis nuumasovhoosi Areng (1956/57) raamatupidaja, 1957/58 pearaamatupidja, hilisem Laeva kooli kauaaegne õpetaja, kahekordse ülikooliharidusega Ilmar Pung.
Dokumendid näitavad, et ülikooli lõpetas ta mõlemal korral kaugõppes olles.
Ilmar Pung on tõlkinud saksa keelest kaks romaani: 1987. a. Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Walter Matthias Digelmann´i "Aga kirsipuu on olemas" ja 1990. a. Joseph Roth´i "Lõputu põgenemine" (LR).