Inimtegevusest.
18. saj. lõpul 19. saj. algul oli praeguse Laeva valla territooriumil mitu
klaasikoda ja potasevabrik. Neist suurim - Tõrma - asus Metsanuka ( ka Metsnuka, praegu Siniküla) külas Vabriku talu lähedal. Tõrna aknaklaasivabrik kuulus Vana-Põltsamaa mõisa omanikule J. W. von Lauw`ile. Klaasivabriku meisteriks oli Flekenstein ja tema alluvuses töötasid 12 saksa klaasipuhujat, kellel oli samapalju abitöölisi. Meistrimehed tootsid siin algul rohelist, siis peegli- ja lõpuks valget aknaklaasi, mida saadi sooda lisamisel toorainesse. Klaasikodade rajamisel eelistati metsarikkaid alasid, mille lähedal leidus odavat transporti võimaldavaid veekogusid. Oli mets hävitatud, rändasid klaasimeistrid edasi. Ettevõtted püsisid ühe koha peal kümmekond aastat. Peale Tõrma asusid
klaasikojad veel Hoone ja Valgehoone talude kohal.Tegeldi veel metsa- ja turbalõikamisega, metsaveo ja palgiparvetamisega, põletati lupja ja aeti tõrva primitiivsetes maa-alustes ahjudes. Kursi kihelkond oli Lõuna-Eesti lubjapõletamise keskuseks. Sajandi vahetusel töötas siin umbes 30 lubjaahju. Peamiseks tuluallikaks oli siiski põllundus ning karjandus. Aiandusega tegeldi oma tarbimise piirides.
Tööstuslikest ettevõtetest olid tähtsaim Kärevere mõisa viinavabrik (ehitatud 1885), mis oli kolmekordne telliskivihoone. 1929. a. sai selle omanikuks Laeva Vallavalitsus. Äkki sülle kukkunud varandusega ei osatud midagi teha ja lasti  hoone lihtsalt laguneda ja osa sisseseadeid laiali tassida:
                             "Kõik laguneb ja kaob.
Laeva vallavalitsus omandas 1929.aastal põllutööministeeriumilt Kärevere viinavabriku hoone. Sinna kavatseti paigutada vaestemaja elanikke. Põllutööministeerium kinnitas toimingu alles möödunud aasta detsembri kuul. Selle aja jooksul on aga hoone oma väärtusest palju kaotanud. Müürid on varisenud, katus lagunenud jne. Vallavalitsus pole nõus endise hinnaga 1501 krooni hoonet vastu võtma. Otsustati pöörduda ministeeriumi poole palvega vabrikut uuesti hinnata ja praegusele väärtusele vastav hind määrata, vastasel korral loobutakse ostust. Ka palutakse vabriku hoonele lisaks vastavat maa-ala anda ja ostusumma tasumist pikaajaliseks muuta".
                           Postimees nr. 26, 31. jaan 1932
Samal, 1932. aastal müüdi viinavabrik enampakkumise teel.

 Töötasid ka V. Birk ja KO jahuveski ja lauatööstus ning Kärevere lauatööstus. Auru jõul töötav jahuveski oli veel Käreveres, Vibulase (Vibulaane) talus ja Laevas Ahervare talus. Ka Laeva jõe ääres oli veski (praegu on seal Ahto Sõster`i maavaldus). Samas oli ka puusild üle jõe.
 Iseseisvad käsitöölised - sepad, rätsepad, laudsepad rahuldasid ainult kohalike elanike tellimusi. Rääkides käsitöölistest ei saa mööda minna Johannes Lätti`ist ja tema Saariku talus asunud  sepikojast. See oli mees, kes tegi talumeestele kõik vajamineva - alates mullakühvlitest ja lõpetades kultivaatoritega, remontis selliseid keerulisi masinaid, mida mitte kuskil mujal remonti ei võetud. Tema leiutatud on ka juurviljamuldamise ader, nn. "siil". Põllumajandusnäitustel
eksponeeritud tööriistade eest sai ta sageli auhindu. 1934. a. sai ta Tartu näituselt põllutööriistade eest esimese auhinna - väikese kuldraha.
Kolmekümnendatel oli Laevas kohalik rätsep Elmar Jakobi. Tollal oli nii, et kui oli vaja midagi õmmelda, toodi rätsep koos õmblusmasinaga tallu. Mõnes talus oli tööd mitmeks nädalaks. Elmar Jakobil tuli seista  mitu korda surmaga silmitsi. 1935. a. maikuu alguses oli ta tegemas rätsepatöid lesknaise Marie Priksile kuuluvas talus. Sel aastal oli pikne varajane ja tegi palju kahju. Nii sai talu, kus rätsep töötas, pikselöögi ja süttis põlema. Kuna eelnevalt ei olnud tugevat müristamist, istus rätsep rahulikult akna all ja õmbles taluelanikele 
rõivaid ja taluteenija askeldas pliidi juures. Korraga käis tugev raksatus ja
rätsep langes meelemärkusetult maha. Kui tuba oli juba leekides, kanti oimetu rätsep õue. Kõik arvasid, et ta on surnud. Hiljem ta toibus ja hakkas vähehaaval rääkima (haiglaravist keeldus), kuid  korduvalt langes ta veel minestusse ja lõplik tervenemine võttis  kaua aega. Paranemisele aitas kindlasti kaasa see, et ta hakkas rätsepatöö kõrvalt töötama metsavahina.

Teine õnnelik õnnetus juhtus temaga kuuekümnendate lõpus (siis oli ta juba pensionär). Kord  jäi ta Tartu-Laeva bussist maha ja "hääletas" end veoautole, et õhtuks koju jõuda. Paraku see soov ei täitunud. Kärevere sillal kaotas auto juhitavuse ja sööstis üle piirde Emajõkke. Jakobi tegutses kangelaslikult. Ta suutis avada omapoolse autoukse, tiris kabiinist välja endast poole noorema šokis autojuhi ja  ujus temaga kaldale. Seekord ei pääsenud ta ilma haiglaravita, sest vesi oli küllalt jahe ja "vahva rätsep" sai kerge  kopsupõletiku.

Valmaotsa külas asus tellisetehas. Telliste valmistamiseks kasutati kohalikku väärtuslikku viirsavi. Tellisetehas kuulus Laeva mõisale, seega von Wulfile. 1919. a. välja antud tunnistuse järgi sai selle omanikuks Marie-Christine- Mathilde von Wulf: " ...et kreposti raamatu ja registrite järel Tartu maakonnas asuvate mõisate Kärevere, krep. Nr. 66, Laiwa, krep. Nr. 87 ja Tähtvere, krep. Nr. 168 fideikomiss omanik on aadeli seisusest Marie- Christine- Mathilde von Wulf ".....
Sellel  aadlisoost neiul oli ärivaistu ja ta rentis tellisetehase välja.
Väljavõte rendilepingust:

"................
§ 1 Neiu Marie-Christine- Mathilde von Wulf rendib kodaniku Jaan Mänd`ile ja Viktor Tillemann`ile Laeva mõisas oleva telliskivivabriku ja selle alla kuuluvad põllu- ja heinamaad, mis käesoleval 1919/20 majanduse aastal J. Kivistikule renditud on ja ainult heinamaad 15,96 vakamaad kuue aasta peale, see on 23. aprillist 1920 - 23. aprillini 1926.a.
§2 Rentnikud Jaan Mänd ja Viktor Tillemann peavad kindlal vastutusel neiu  Marie-Christine- Mathilde von Wulfile telliskivi vabriku ja maarentimise eest andma:
Esimesel rendiaastal viistuhat (viistuhat) head telliskivi esimest sorti, teisel rendiaastal seitsetuhat viissada (7500) head telliskivi esimest sorti. Viimastel neljal rendiaastal iga aasta kümme tuhat (10 000) head telliskivi esimest sorti.
Telliskivid tulevad kuni 31. detsembrini igal aastal väljarentijale telliskivivabrikus üle anda."------

Rentnikud pidid vabriku korda seadma väljarentija antud materjalidega, mis langes rentniku kuludeks. Vajaliku küttematerjali telliste põletamiseks võisid nad võtta Laeva mõisa metsasihi pealt, milleks olid väljajuurimata kännud. Sealjuures pidid nad ise kandma väljajuurimise ja kohalevedamise kulud ning pärast ka sihi tasandama.
Kolmekümnendate aastate algul ostis tellisetehase hr. Piliste ja juhatas selle tegevust kuni tehase natsionaliseerimiseni. Laeva tellistel oli turul hea minek, 
kuna nad olid heast materjalist ja kvaliteetselt valmistatud. Ka Laeva koolimaja on nendest tellistest valmistatud.
Peale erakäte on tellisetehas kuulunud Laeva vallale:
                  "Laeva valla telliskivitehase remont.
Laeva vallal on oma telliskivitehas, kust ümbruskonna elanikud oma tarvidust telliskivide saamises rahuldada saavad.
Tehas tarvitab aga remonti, sest katused on kõik vanad ja ei täida enam oma otstarvet.
Vallanõukogu oma viimasel koosolekul otsustas telliskivi tehase juures parandustöid ette võtta, mille teostamine ehituskomisjoni hooleks jäeti.
Telliskivi hinnad on 1923/24. a. peale järgmiselt kindlaks määratud: 1. sort 5 m. tükk, 2. sort 4 m. 50 p. tükk, 3. sort 3 m. tükk ja blonnid 3 m. tükk."
                                    Postimees nr. 206, 07. aug. 1923
Seejärel oli tehas Tartu Kohaliku Tööstuse Kombinaadi käes, kuulus Tartu Ehitusmaterjalide Tehasele, osaühingule "Laeva Savi" ja nagu kuulda, on jälle eraomand. Pärast seda, kui Tartu Ehitusmaterjalide tehas likvideeris oma Laeva tsehhi (toodeti ahjupotte), seiskus ka igasugune tootmine "potivabrikus".
Kuuekümnendatel oli Laevas kingsepatöökoda ja juukselõikla, Käreveres rõivaste parandamise töökoda. Kaheksakümnendatel asus Laevas Tartu Tööstuskombinaadi teeninduspunkt, kus sai vahetada villa lõnga vastu, saata pesu pesumajja ja keemilisse puhastusse, tellida jalatseid. Teeninduspunkti vastuvõtja oli Pilvi Vaino.Üheksakümnendate algul prooviti jälle elu sisse puhuda niisugusele teenindusele, kuid teenindavate vähesuse tõttu ei kestnud see tegevus pikalt. Nendel aastatel töötas ka Maire Petersoni õmblusateljee.

Aastatel 1948 - 1970 asus Sinikülas Laeva Metsapunkt. Laeva Metsapunkti ajaloo jäädvustamise eest võlgneme tänu metsapunkti kauaaegsele meistrile ja tehnilisele juhatajale Eino Lupp`ile, kes on selle väga põhjalikult üles tähendanud ja mis väärib omaette peatükki.

Laeva vallas on aastatel 1985 - 1989 kasvatatud ka faasaneid. Siniküla faasanifarmist võid lugeda ajakirjast "Mäetagused" nr. 33, Ülo Siimetsa artiklist " Mälestused faasanikasvatusest Eestis, eriti Siniküla faasanifarmi loomisest ja likvideerimisest".