1905.a. sündmused Laevas.
Selle võrdlemisi verise  aasta sündmused  Kursi kihelkonnas  (s.h. Laevas) kajastuvad ajalehes "Postimees " väga põhjalikult. Sealt saame teada, et Laevas oli juba novembrikuus moodustatud Laeva Sotsiaaldemokraatia Selts. Sellise seltsi asutamiseks oli 8. dets. Puurmanis Tammiku koolimaja juures rahvakoosolek, millest umbes 500 inimest osa võttis. Koosolekut juhatas keegi, kes ennast üliõpilaseks Madissoniks nimetas ja ilma valimata juhataja järjele asus. Juhataja rääkis rahva puudustest ja hädadest ja arvas tarviliseks Sotsiaaldemokraatia Seltsi asutada, et kõikidest hädadest ja muredest lahti saada. Et rahvale näidata, kui suurt kasu niisugune selts toob, kirjeldas  juhataja Laeva Sotsiaaldemokraatia Seltsi tegevust, kes Laevas "kõik valitsuse oma kätte on võtnud, mõisa metsas jahti peab – 30 põtra olla maha lastud, ütles juhataja – ja oma hääksarvamise järele metsaga talitab, raiub, müüb jne. Mõisa metsavahid ei tegevat mõisaga tegemist, vaid kuulavat kõik Laeva Sotsiaaldemokraatia Seltsi metsakomisjoni esimehe Madissoni sõna."
Rahva soovi pääle, kas nemad niisugust toredat seltsi ei saaks, lubas juhataja kohe koosolekut sotsiaaldemokraatia programmiga tutvustada, ja luges selleks 
28. ja 29. novembril ülikooli aulas ärapeetud koosoleku otsused ette. Lõpuks rääkis ta Tartu Ülemaailmsest rahvaasemikkude koosolekust ja selle lahkuminekust, nimetas Tõnissoni ja tema poolehoidjaid äraandjateks ja rahvavaenlasteks ja ütles et “ J. Tõnissoni koosolekul Bürgermusses mitte rohkem ei olnud kui 150 inimest ”, milleks tal tõendusi olla.
Kui niisuguse jämeda vale vastu ühelt poolt protesteeriti, siis tungis salk noormehi protestijate kallale ja ajas nad koosolekult löökidega minema.
Lõpuks paar väikest näidet Puurmani koosoleku juhataja Madissoni asjatundmise kohta. Progresseeruvat sissetuleku maksu seletas juhataja järgmiselt: “Kellel näituseks 100 rbl sissetulekut on, see maksab riigile 1 rbl., kellel 1000 rbl., see maksab 10 rbl. (!!)."
Prantsuse vabariigi olusid arutades ütles juhataja, et  “Prantsusmaad valitseb rahvaasemikkude kogu, kelle juhataja presidendi nime kannab” jne.
 Vaat niisugused mehed astusid  maal rahva ette ja rahvas kuulis  ja uskus neid, sest nähakse seda, mida tahetakse näha ja usutakse seda, mida tahetakse uskuda.
Andmed pärinevad ajalehest Postimees nr. 272, 10. dets. 1905
Laeva valla Sotsiaaldemokraatliku Seltsi asutamisest kirjutatakse ajalehes Postimees nr. 283, 23. dets. 1905 pealkirja all "Ärevus läheb siin ikka suuremaks" järgmist (kirjaviis muutmata):
"Hiljuti asutati Laeva valda Sotsiaaldemokraatlik Selts. Kokkukäimise kohaks on koolimaja, juhatajaks isik, kes end üliõpilaseks Madissoniks nimetab. Juhataja seletamist järgi jäetagu kõik valla, mõisa ja kroonu maksud maksmata, seatagu uus vallavalitsus sisse, mis kohane on praeguse riigikorra kukutamiseks, ärgu loetagu muid ajalehti kui “Uudised” , iseäranis aga mitte “Postimeest”. Juhataja annab ka rahvale nõuu, et nemad kõik mõisa maad ja metsad vägivallaga ära võtaksivad ja maatainimestele ära jagaksivad, sest “ see maa on meie esivanemate pärandus ja tema praegustel peremeestel ei ole tema üle midagi õigust!”. Niisugused lubadused ajasivad kõik ärevile ja rahvas kirjutas ennast kahinal seltsi liikmeks. Nüüd löövad aga paljud juba seltsist lahku, ja on ka ju nii kaugele mindud, et juba paar korda juhataja elu kallale on kiputud, viimane kord 17./ 18. öösel tema korteris, hr. Madisson on aga läbi akna välja saanud hüpata ja jooksnud palja jalu umbes kaks versta maad Väänikvere külasse ära; tagant järel lastud teda püssiga ja haavatud teda kergesti. Praegu on selts kõik mõisa metsad juba oma kätte võtnud ja müüb säält määratud hinna järele, raha läheb seltsi kassasse. "                                                                         
Millega niisugused stiihilised ja ilma targa juhita organiseeritud väljaastumised lõpevad - selle kohta teame näiteid ajaloost. Nii oli ebaõnnestumine ette määratud ka sellele võimuhaaramise katsele. 11. jaan. 1906 võeti Laevas kahe kordniku ja abiliste poolt kaks kihutustöö tegijat kinni ja viidi Kursi vallamajja oma saatuse kohta otsust ootama. Kursis võeti kinni 8 iseäranis silmapaistvat kihutustöö tegijat ja viidi Tartusse. Nende hulka juhtus ka 16-aastane kihelkonnakooli õpilane, kes öösel läbi akna oli koolimajja tunginud ja keisri pildi ära lõhkunud.

11. jaanuaril tulid  Põltsamaa poolt kaardiväe tragunid kahe ohvitseri juhatuse.Osa neist jäi Kurssi, teised suundusid Laeva mõisasse. Järgmisel öösel võeti 12 isikut kinni, nende keskel kihelkonna nais-kooliõpetaja ja Tammiku kooli õpetaja. Kui õpetaja Punga sellest kuulda saanud, tõtanud ta mõisa ja palunud ohvitsere kohtumõistmise juures armulikud olla, vähemalt mitte surmanuhtlusi ette võtta, sest Kursi vallal ei ole üleüldse mitte palju süüd. Teda toetas ka hr. Manteuffel.
13. jaanuaril koguti kõik valla meestesugu kokku, kes 16-aastased ja vanemad on, ning seletati neile, et ainult õpetaja ja valitseja eestkostmise pärast süüdlasi kergemini karistatakse, kui see muidu viisiks on. Kooliõpetajad ning üks 17-aastane noormees, kelle ema raskesti haigeks oli jäänud, lasti õpetaja palve pääle lahti.
Nagu nimetatud, olid mehed 13. jaan. vallamaja juures koos, kuhu nad oma püssid ära pidid tooma. Ainult neile anti veel püssid tagasi, kellel selle pidamiseks politsei lubatäht ette näidata oli. Seal oli  ka kinnivõetud isikuid üle kuulatud ja tunnistajaid küsitletud. Ohvitser küsinud iga süüdistatava kohta rahva arvamust, kas keegi tema kaitseks midagi ütleb. Harva oli mõni isik eestkostmist leidnud. Suuremalt jaolt olid vangivõetud mehed kurjategijad, kelle karistamist rahvas soovis. Trahvi ei olnud veel kellelegi määratud. Rahvas arvas, et ohvitser asja -ajamise juures erapooletu oli.
Mitmed otsitavad isikud olid endid ära peitnud. Sellega valmistasid nad oma kodakondsetele pahandust, sest et neid selle eest vastutusele võidi võtta. Laevas aeti asju arvatavasti valjemini kui Kursis: üks mees poodi üles ja kolm lasti maha.
Sellekohased sõnumid ilmusid ka Postimehes:
" Kolmapäeva õhtul 11. skp. jõudis sõjakohus siia. Kohe kuulati mõisavalitsus, kohalik õpetaja ja vallavalitsus üle. Sellepääle võeti mitmed kinni, kuulati hoolsasti tunnistajad üle ja seati süüaktid iga süüdlase kohta kokku. Reedel oli täiskogu vallamaja juures koos. Vangid toodi sinna. Rahva käest korjati sõjariistad ära. Väljas platsi pääl loeti iga vangi süüaktid ette, siis küsiti rahva käest iga isiku kohta, kas keegi temast hääd teab rääkida. Rahval oli vähe ütelda. Õhtul viidi vangid mõisa, kus dragunid korteris olivad. Laupäeval toodi nad jälle vallamaja juurde, kus vallavalitsus ja nõuukogu koos olivad. Siin kuulutati süüdlastele, keda 11 isikut oli, otsused ette. Neli isikut pidi maha lastama, kuid et vallaametnikud nende eest välja astusivad ja selgeks tegivad, et nad ainult kihutaja Madissoni ässitusel kõik teinud, siis võeti nende päält surmanuhtlus ära. Ihunuhtlusest vabastati kolm, teistel kergitati karistust pooleni. “Metsakuningas” Madisson poodi pühapäeva õhtul Laevas üles. Ta tunnistas, et ta õige nimi Lootus Tõnisson on ( kuulu järele Pärnumaalt ), Madisson olla ainult varjunimi." -  Postimees nr.13, 17. jaan. 190
"Laevast teatatakse meile telefoni teel, et sääl 19. jaan. kolm meest sõjaväe poolt maha lastud, ja nimelt: peremehe poeg Hans Saar 36 a. vana, August 
Laurson 26 a. vana ja August Kaal, 32 a. vana. Esimese peres olnud metsamüüja Madisson-Tõnisson korteris, teine mees olnud ajutise metsamüügi valitsuse abiesimees ja kolmas kuulu järele varas."

                                          Postimees nr. 16, 20. jaan. 1906
Kuidas vallavalitsus pidi heastama mässajate poolt tekitatud kahju, loeme Postimehest nr. 20, 25. jaan. 1906:
" Laeva vallal olla sõjakohtu otsuse järel hävitatud ja kinnipandud metsa kuluks mõisaomanikule 3000 rubla maksta mõistetud. Maksmise tähtaeg olnud 24 tundi. Selles asjas peetud sõjakohus Laeva mõisa omaniku teises mõisas Tähtveres, kuhu Laeva vallavalitsus ühes volikoguga kutsutud otsust kuulama. Mõisa kahju seisnud iseäranis selles, et omaniku Wulfi saevabrik Tartus, kuhu mässulised palkisid ei ole vedada lasknud, mitte täiel jõuul töötada ei ole saanud. Vallale antud voli valida, kas kahjutasuks teatud arv palkisid Tartusse vedada ehk raha maksta. Volikogu on raha maksmise lihtsamaks pidanud ja valinud selle. Pääle Lootus Tõnissoni, kes ennast Madissoniks nimetas, ja üles poodi, on kolm meest maha lastud ja mitmeid peksetud. Üks mahalastutest olnud Hans Saar, kelle isa talus Lootus Tõnisson korteris olnud. Taluperemees ise olla ära põgenenud. Teised mahalastud mehed olnud niisugused, kes vähem ehk rohkem Lootus Tõnissoniga kui mässuliste juhatajaga ühenduses seisnud."
Selle artiklis toodud märkuse kohta, nagu oleks taluperemees ära põgenenud, tuuakse Postimehes nr. 23, 28. jaan. 1906 ära õiendus: "Juhan Saar Laevast, Valma talust, ei ole mitte ära põgenenud, nagu ennemalt “ Postimehes” teatati, vaid on  hoopis nõrgameelseks jäänud ja Tartust Riiga saadetud."
Peale selle, et Laeva vallavalitsus pidi mõisa kahju hüvitama, tegid kohalik maakonnaülem ja komissar ametist lahti vallakirjutaja, kuna viimane komissari käsu peale ise end vabatahtlikult lahti ei võtnud. Aga vallakirjutaja ei nõustunud tehtud otsusega, vaid viis oma protesti koos seletusega isiklikult Riiga talurahva asjade komisjoni, kus talle õigus anti ja tööle ennistati.
Kokkuvõte sõjakohtute tegevusest Taani kreisis ilmus Postimehes nr.61, 15. märts 1906: "Üleüldse on karistada saanud 149 inimest. Surmanuhtlus määrati 9-le isikule: Meeril 4 mees maha lastud, Rannus 1 mees, Laeva vallas poodi 1 mees ja lasti maha 8 meest staabi rittmeister Beresini otsusel.
Ihunuhtlust jagas V. Sievers järgmiselt:
Meeri mõisas 2 meest 150 hoopi, 6 meest 200 hoopi; Rannus ja Kongutas 1 naesterahvas 50 hoopi, 4 naist 100 hoopi, 4 meest 100 hoopi, 2 meest 150 hoopi, 12 meest 200 hoopi, 2 meest 300 hoopi ja 1 mees 400 hoopi.
Saadjärves ja Puurmanis käis leitnant Rimski-Korsakov. Tema nuhtles 35 meest peksuga, kusjuures aga mõni harva kuni 60 hoopi sai; suurem jagu sai ainult 10 – 25 lööki. Naesterahvastest trahvis ta nelja 10-14-päevase arestiga, mitte ihunuhtlusega; üks mees läks ka kuuks ajaks vangi. Ulilas, Kavildas ja Laevas andis staabi rittermeister Beresin 31 mehele ihunuhtlust, kusjuures Laevas kõige valjem oldi. Sääl saivad 4 meest 90-100 lööki, 17 aga 20-60; Kavildas ja Ulilas anti ainult 20-40 hoopi. Naesterahvaid ei ole see ohvitser 
sugugi nuhelnud..."

1905. a. sündmusi meenutab Linda Reinhold:
...." Kinnivõetud Madisson oli Laeva mõisa viinaköögis ketiga kinni. Tema  kui surmamõistetu juurde toodi viimast jumalaarmu andma Kursi kiriku õpetaja Punga. Minu isale Karl August Laasile anti käsk tuua Piiri poest köis ja püstitada vallamaja juurde võllas. Madisson viidi sinna Ojari talu hobusega. Hobune sõitis reega alt ära ja Madisson jäi võllasse rippu.
Kolm meest ootasid Keramäe ( Mällo mägi) jalamil mahalaskmist. Laeva rahvale tehti kohustuslikuks olla selle tunnistajaks. Rahvas laskus põlvili, paludes meestele armu, kuid palve oli esitatud kui kurtidele kõrvadele. Kõik käsutati püsti. Üks mahalastavatest võttis mütsi peast ja hüüdis: " Jumalaga Laeva rahvas!"
Mäe all toimus ka peksmine. Selleks oli tehtud hästi kitsas pink, et vitsahoobid ei läheks vastu pinki. Aga öösel keegi löi salaja pingile laiuseks ühe laua juurde ja pajuvitsad vahetati lepavitste vastu. On meeles, et Koigu talu peremees ja Ojari talu peremees  said 60 hoopi, Vibulaane talu peremees 15 hoopi. Peksmine oleks hoopis ära jäänud, kui Puurmanist tulev käskjalg oleks õigeks ajaks kohale jõudnud. Räägiti, et õpetaja Punga, kes oli teel Laevast Puurmani, pidas teel käskjalga kinni ja laskis tal alles siis minna, kui paugud kostma hakkasid."
Ja veel üks kurb meenutus:
"J. Lehmann:Vana revolutsionääri mälestusi.
  Käredad nõudmised, karistussalkade tulek
.
....Äksis jäi väliselt kõik vaikseks, ainult Väänikveres oli talunik Saare juurde saabunud ja seal pikemalt peatuma jäänud üks kuulsa Vändra Mats Tõnissoni poegadest, kes Riiast Läti revolutsioonilisi ideid ja võtteid kaasa tuues neid Väänikveres hakkas teostama. Ta lasknud mõisa metsast palke raiuda ja müünud neid ümbruse elanikele soodsa hinnaga.
Karistussalk von Siversi juhatusel ja W. Von zur Mühleni saatel poos hiljem samas külas võllasse nii noore Tõnissoni kui ka Saare poja, - viimase salaküttimise eest. Tõnissoni laip lastud “vaenlaste hirmuks” 3 päeva võllas rippuda, kasukas ja raskeis kalossides, nagu ta oli kinni nabitud. Pilt olnud tõesti õudne ja karistusviis julm.".......,

    Postimees nr. 303, 05. nov. 1934