Laeva valla kujunemine ja ajalooline taust.                             
Enne, kui eesti talurahvas jõudis oma vallavalitsusteni, tuli läbi käia sajandite tee nii talurahva enda organisatsiooni ja mentaliteedi arengu seisukohalt kui ka seadusandluse raamides..

Enne ristirüütlite saabumist on teada külakogukondade olemasolu. On teateid ka kihelkondadest, mis tekkisid külade ühinemisel (nn. "kihlumisel"). Pärast vallutusi jäid kihelkonnad püsima, nende keskustesse ehitati kirkuid. Suurimaks üksuseks olid maakonnad.
Pärast saksa-taani vallutust 13. sajandil eksisteerisid kihelkondade kõrval ka piiskopkonnad ja footkonnad. Mõisad sekkusid külakogukondade tegevusse. Külakogukondade tegevusele mõjusid hävitavalt ka Vene-Rootsi-Poola sõjad 16. saj. ja Rootsi- Poola sõjad 17. saj. algul. Laastavalt mõjus ka ränk ikaldus ja näljahäda 1601-1602. 1629. a. sõlmitud  vaherahu järgi läks kogu Lõuna-Eesti Rootsi riigi koosseisu. 1635. a. revisjonidest selgub, et suurema osa Kesk-Eesti elanikkonnast moodustasid soomlased, rootslased ja soomerootslased, keda meelitasid siia viljakad põllumaad ja tühjaks jäänud talud. Tulnukad sulasid oma keele ja kultuuriga siiski Eesti ühiskonda. Rootsi aja suuremate muudatuste hulka kuulub pärisorjuse kaotamine redutseeritud mõisates.
Pärast Eesti sattumist Vene võimu alla 1710. a.( ametlikult 1721) taastati pärisorjus kõige robustsemal kujul.
Seoses pärisorjuse kaotamisega hakati Eestimaal valdu moodustama 1819. a. Enamasti mõisate kaupa ja kohati loodi väiksematest mõisatest ühendatud valla kogukondi. Siitpeale oli vald talurahva seisuslik territoriaalne haldusüksus ja allus mõisa kontrollile. Baltimaade vallaseadusega 1866. a. kaotas mõis haldusvõimu valla üle. Seda aega võime lugeda iseseisvate valdade sünniajaks Baltimaades.
Eesti Ajalooarhiivis on Eesti ala valdade register 1866-1917. Selle andmetel moodustati Laeva (Laiwa) vald 1874. a. Samal aastal moodustati ka Kärevere (Kerrafer) vald ja ühine Kärevere-Laeva vallakohus.
Omaette probleem vallavalitsustele oli 1890-ndatel alanud venestamine. Venekeelseteks muutusid ka kõik koolid, samuti asjajamine vallavalitsustes. 
Venekeelsed olid kõik kõrgemalt tulnud korraldused ja käskkirjad, vallavalitsuse ametnikud pidid hakkama saama venekeelse asjaajamisega, aga talurahvaga suheldi siiski eesti keeles. Vallavolikogu protikollid kirjutati protokolliraamatusse ühele leheküljele eesti, teisele vene keeles. Sageli on venekeelne tekst teise käekirjaga kirjutatud, mis viitab sellele, et see on lastud tõlkida.
Pärast Eesti Vabariigi loomist otsustas Asutav Kogu 1920. a., et on vaja lahti saada mõisakogukondade süsteemist. Mõisamaid hakati jagama uusasunikele, talunike arv ja nende roll vallas hakkas kasvama. Toimus valdade liitmine ja nende arvu vähenemine. 1921. a. oli Eesti Vabariigis 387 valda, 1938. a. aga 365 valda. 1939. a. likvideeriti presidendi otsusega 117 valda, jäi ainult 248 valda.
Nõukogude okupatsiooni ajal asendati vallavalitsused täitevkomiteedega, kus  tavalistel  taluinimestel ei olnud muud teha kui käsku täita. Valimised olid  lavastuslikud, kus tegelikult midagi ei määratletud. Eriline koht valla juhtimisel oli  muidugi valla partorgil. Tegelikult oli see "patuoina" amet - ükskõik, millises eluvaldkonnas asjad ei edenenud - süüdi oli partorg. Ajalehes kirjutati lühidalt nii: selles vallas puudub parteiline juhtimine. Pärast sõda eksisteerisid nii vallad kui ka külanõukogud, hiljem vallad likvideeriti.