Sirvides vanu laulikuid-salmikuid võib täheldada, et sisu on neis püsiv. Ikka on esikohal need laulud, mis parasjagu moes ja need salmid, mida kunagi peeti ilusaks.
Salmikud ja laulikud, nagu raamatudki, kuuluvad olme-ja kultuuriruumi, neil on meelelahutuslik osa. Aga erinevalt raamatutest on nad inimese elus ajutised, jäävad maha mingisse arenguetappi ja vaevalt nende juurde hiljem tagasi pöördutakse. Kui kunagi leitakse sahtlipõhjast üles, siis ehk meenutatakse nostalgiaga seda kauget aega ja tookordseid teekaaslasi.

Aastad 1900 - 1940
Kui sa mitte mind ei taha
et ma peaksin elama.
Lasen ennast kohe maha
esimese pauguga.

Ei sina mu meelest ei lähe,
sind igatseb süda ja meel,
niikaua kui taevas on näha

ja hiilgavad tähed minu eel.

Kui tormiline elusaatus
su laeva lendes randa aab.
Mis sest, kui katkeb mast või puri
kui sõudja süda rahu saab.

Nagu lilled tärkavad
muru pinnalt ärkavad.
Nõnda rõõm mu rinda täidab
ehkki õisi sulle näitan.

Üle mäe ja läbi oru
läheb ilmas sinu tee.
Kõnnid läbi metsasalu
hoia alles õige tee.

Kes põlgab uhkust, toredust
ja peab kalliks alandust.
Sel elutee on õnnelik,
ta meel ja süda rahulik
.

Kui sul rahakott on tühi
        hoolsasti siis tööga rühi.

Kui astud vaiksel õhtul õue,
kuu tõuseb taevavõlvile.
Siis mahuta ka oma põue
üks väike tundmus minule.

Uhkus õnne sul ei anna,
Kadedus ei kasu kanna.
Pilkamine ei too tulu,
Viha pärast kas või ulu.

Ei iial, ei iial unusta ma sind,
unusta sina kui saad.
Surmani sulle tuksub mu rind,
teistel ei ole seal maad.
Armastuses kindel ole,
truu ja ustav surmani.
Usu, looda, võitle vahvast
viimse veretilgani.

Ära usu iga aprilli-ilma,
mis sind lahkelt meelitab.
Ära usu iga sinisilma,
mis nii mahedasti keelitab.

Õnnistust sul andku taevas –
töös ja sõnas alati.
Võtku varjata sind vaevas
kuni elu otsani.

Kuldsed tähed kõrges taevas
kaugelt tervitagu sind.
Ütelgu, et kaugel ikka
    truu on sinu sõbra rind.

Ku tahad hulka armastada
ja olla ühel truu,
siis ainult vale sõnaga
on täidetud su suu.
Kui tahad ühte armastada,
pead unustama muu.
Üks süda suure hulgaga
ei ole iial truu.

Otsisin siit ilmast rõõmu –
muret, leina leidsin ma.
Petlik ilm ja petlik elu
        ei teid enam usalda.

Kas minu südant tunned sa,
mis ikka seisab muutmata,
Ta meie armust osa saab
ja kurba hinge rõõmustab.
Kui kõik sust ära lahkuvad
ja usk ja arm sust kadunud.
Ei siiski mina lahku sust,
mu süda on täis armastust
.

Kui põlgad sa mind,
siis närtsin kui õis,
mida niitja oma vikatiga
vaatamas on käind.

Paistku õnnepäikse sära
heledalt su eluteel.
Kustugu kõik kurbus ära,
rohket rõõmu tundku meel.

Tindipott ei anna luba,
paber ütleb:”Küllalt juba!”
Aga see ei ole ime-
kirjutan veel oma nime.

Ühte kannab saatus – laine,
teise ära uputab.
Süda puhas, karsk ja kaine
enamasti randa saab
.

Soovin õnne õitsevat,
käekäiku kaunimat.
Kaua aastaid ela sa,
noori mehi rõõmusta!

Kui mitme-mitme aasta sunnil
Sul minu nimi meelest läeb,
siis võta vaiksel õhtutunnil
see salmik lahti laua pääl.
Ja loe need read, mis mina sulle
siin mälestuseks kirjutan.

Tõde ei käi mitte meie järel vaid meie peame tõe järel käima.
Nagu tuul okstes ja vesi sõelas nõnda on hää nõu rumaluse ja armastuse juures.
Kui hing ilus ei ole, siis ei või ta ka seda tunda, mis ilus on.

Iga sügavust ja kuristikku võib kerge vaevaga täita, aga iga inimese soov ei või iialgi täidetud saada.
Varandus kadunud – vähe kadunud, julgus kadunud – palju kadunud, au kadunud – kõik kadunud.

Aastad1941 - 1950

 Sul roosid õitsku voodi ees
ja ritsik laulgu nende sees.
Sul siapõrsas andku suud –
mul ütelda Sul pole muud!

Kui Sul elus rasked päevad,
muremõtted peale käivad.
Tuleta siis meelde mind –
see vast rõõmustab veel Sind!

Sõbrakene, saad sa aru,
õnn ei ole hunt või karu,
et me teda kinni püüaks.
hurjutades metsa hüüaks.

Jah, valusad on armu haavad,
kui nad südamesse saavad.
Seal nad seisvad kaua-kaua,
valmistavad külma haua.

Üks musu noorelt neiult
ei maksa midagi.
Kui kahetseb ta seda,
võib saada tagasi.

Armastuse palavus
uurimata saladus.
Uurimist ka pole vaja,
ainult kõik ta peale raja.

Ära otsi õnne ilmast
iialgi Sa sinisilmast.
Õige õnn ei asu all
vaid on kõrgel üleval.

Ma mõtlen, sõber, Sinu peale
nii tihti ja nii hellasti.
Kas tulen ma ka Sulle meelde
,

kes ütleb mul ehk millalgi?

Kus viibid Sa,
seal viibin ma.
Kui pole Sind
on kurb mu rind.

Oh noored poisid, mõtelge,
miks neidusid te petate.
Ja roosiõisi nopite
ning jalge alla tallate.
Teil olgu kindel mehe meel,
kui käite armastuse teel.
Te oma sõna pidage,
mis tõotate neiule
.

Mis armastus nõuab?
Truu armastus ei nõua rikkust ega raha,
ega kuulsat nime ei ka varandust.
Kõik muu võid jätta tema pärast maha.
Ta nõuab ainult truudust, armastust.

Kolm asja hirmutagu Sind alati:
Kurjus, mis tegid.
Headus, mis tegemata jätsid
ja aeg, mis ära raiskasid
.

Meil mööda lendvad nooruspäevad
ja lapsepõli rutuga.
Kuid mälestused hinge jäävad,
need iial ei saa kustuda.

Kui Sul on haiget teinud
inimesed otsata.
Anna andeks nende võlad,
ära viha kanna sa.
Sest kes teab, mis kiusatused
nende meeli tumestand.
Ja võibolla sellepärast
isegi ju kannatand.
Ei tee iial õnnelikuks
viha, kättemaksmine.
Ainult armastus ja heldus
kannavad Sind kõrgele.

Kui Sind vahest petab elu,
ära nõnda kurvasta.
Usu, mööda läheb valu,
rahupäev saab tulema!

Elu on võitlus, kus võitlema pead.
Ära siis kohku, kui haavata saad!


Otsisin siit ilmast rõõmu –
muret, leina leidsin ma.
Petlik ilm ja petlik elu,
ei teid enam usalda.
Sõber, valu läheb mööda -
ta ei kesta igavest.
Tormi järel selge taevas –
kaetud jälle tähtedest.

Ei ole vannet vaja,
kus asub armastus.
Üks ainus silmavaade,
üks käepigistus.

Kadeduse vihalained
ilmamerel tõusevad.
Kes ei jõua vastu panna,
seda nemad matavad.
Aga siiski tormis, tuules
pead leidma kindlat teed.
Kuldsed tähed taevavõlvil –
kas ei juhata Sind need?

Musu on üks magus asi,
magusam kui kärjemesi,
ja see on tõesti sulatõsi
.

Kui tundelained tugevad
Su soojas rinnas mässavad.
Siis litsu pepu ligi maad
ja katsu, kuidas läbi saad.

Ma salaja Su salmiku kätte sain
ja Su teadmata salmi ka sisse lõin.
Nüüd võta Sa heaks ehk pane Sa pahaks –
mu nali jääb naljaks, Su pahandus hiljaks.
Oma nime ei ütle, kui tahad, siis mõtle:
Sul tuttav mu nägu, anna andeks mu tegu
!

Ütle kullakene Sina,
tohin viibida siin mina?
Sinu kõrval on mul taevas,
Sinust eemal süda vaevas...

Elu on lustimäng nendele,
kes teda ei tunne,
aga kurbmäng nendele,
kes teda tunnevad...

Ei õnne leia kusagilt,
ta on ju paljas mõttepilt.
Naer end paarib nutuga,
õnn kuid õnnetusega.

Ei vaiki kõik need tuuled,
mis õrnalt puhuvad.
Ei ole truud kõik huuled,
mis musu annavad.

Armastus – see on kui koi,
kes närib südant oi-oi-oi!

Elu on lilled ”, ütleb liblikas.
“ Elu on sõnnik ”, ütleb sitikas.
“ Elu on vesi ”, ütleb konn.
  Aga inimene siin –
  võta vastu kõik mis on!

Kui lükkad elulaeva vette,
siis vaata ette:
vees võib olla kalju,
elus muutub palju.

Maailm on igavene kooliraamat. Elu – kõige osavam õpetaja.
Inimese elu on lühike õitsemine ja pikk närtsimine.
Nälg on kõige parem kokk, aga tal ei ole midagi keeta.

Aastad 1951 - 1960

Ela ilmas õnnega,
keeda putru panniga.
Ära põhja kõrveta,
mind sa ikka mäleta!

Ela, võitle, võida,
sea seljas sõida!

Kolm sõna sinule,
jää sõbraks minule!

Kui kaljud kokku langevad
ja kuivab merepind.
Kui kuu ja tähed kustuvad –
ei unusta ma sind!

Kui oled noor, siis nopi õisi,
kui vanaks saad, siis tüssa teisi!

Ela, ela, oled noor
nagu rõõsa piima koor.
Varsti saab sust vanamoor
nagu kuivand kuuse koor!

Kui saatuse tiivad
mind kaugele viivad,
siis palun ma sind –
ära unusta mind!

Ela ilmas kui lind,
pea meeles ka mind,
sest sul on üks sõber,
kes ei unusta sind
.

Kõik laevad ei saa randa,
mis merel sõuavad.
Kõik mõtted ei läe täide,
mis meeles mõlguvad.

Hoia õhtul aken lahti,
et võiks tuppa tulla tuul.
Tuulega sul tervist saadan
päeval, õhtul, hommikul
.

Kui siis ükskord elurada
meid teineteisest ära viib.
Soovin, et meil mäletada
oleks ainult kaunist siis.
Siis mälestuseks jäägu see,
et ühes koolis käisime.


Ma lilled kimpu köitsin,
truu sõber Sinule.
Ja sinna sisse peitsin
ma oma südame.

Pea meele, et eestlane oled,
pea meeles, et eestlaseks jääd.
Pea meeles, et sellegi salmi
on kirjutand eestlase käed!

Pikkamisi kaob kandlekõla,
pikkamisi tasub vaene võla.
Pikkamisi süda külmaks läeb,
pikkamisi sõber võõraks jääb
.

Vähe tähti taevas
udurikkal ööl.
Vähe õigeid sõpru
leida eluteel.

Kui kaovad need kolm:
usk, lootus, armastus,
siis elust jääb kuldne tolm –
jääb mälestus.

Kui elutee peal rännates
sul tuleb vastu mägi,
siis võta kätte labidas
ja kaeva sellest läbi.

Armastus ja hambavalu –
hädad need on mõlemad.
Armastus on südames,
hambavalu lõualuus
.

Elu on ilus,elu on valus,
ilus poiss on elu alus.


Ära ole lukuks sa
igal võtmel keerata.
Parem ole võti sa
iga luku keeraja.

Rahulik süda on kallim kui kuld,
kõik rikkus ja vara on seekõrval muld.

Lihtsat lille ära põlga,
ilusat ära ihalda.
Lihtsal lillel lihtne meel,
ilusal on okkad sees.

Sul lilled õitsku voodi ees
ja ööbik laulgu nende sees.
Kui seda laulu kuuled sa,
siis mind ka meelde tuleta!

Ära usu ilma,
ilm ajab puru silma!

Elutee on pikk ja pime,
nagu kotist läbi mine.
Ots on kinni, teine lahti,
armastus käib salamahti.

Ära ilmal valu kaeba,
ära vala pisaraid.
Ilm ei usu, et sa elus
nopid ainult ohakaid
.

Ole nobe noorena,
siis saad vanana vaadata!

Ole nagu majakas:
neid, kes öösel eksind veele
valgusega juhi teele!


Sa vaata ette, süda,
kui roosi murrad sa,
et roosil on ka okkad,
mis võivad haavata!

Maalitud lilledel lõhna ei ole,
sunnitud sõprus südamele kole.

Elagu naer, et palged ei kivineks!
Elagu nutt, et tunded ei tumeneks!

Aastad 1961 - 1970

Armunud tütarlaps on nagu sentimentaalne hunt kuuvalgel ööl.
Tuhande tugeva mastiga noorus merele sõuab, üheainsa päästepaadiga kord tagasi jõuab.
Tõsta tõrvik noorusele, sest ta ei tule iial tagasi!
Pole midagi ilusamat kui mees, kes sind armastab. Pole ka midagi hirmsamat kui mees, kes sind on armastanud.
Vähe armastab see, kes sõnadega suudab väljendada kogu oma tunnete jõudu.
Kui armastad ja kannatad ülekohtu all, siis õnnetumad on need, kes seda teevad.
Tuul ajab pilvi laiali, mitte südameid. Mida kaugemal inimesed üksteisest, seda sügavam on armastus.

Sa ei pea tahtma armastatud olla kui sa ise ei armasta.
Ilusaim aare on olla sõber sõbrale!

Kui olla, siis olla parim.
Elu ei halasta, meie ka mitte.

Ihkame, vihkame, maksame kätte.
Tõeline sõprus on mõnikord palju enam kui seda on armastus.
Armastus vastuarmastuseta on surm. Armukadedus on veelgi hullem – see on hirm surma ees.

Süü on alati sellel, kes armastab ja ei märka, et teda enam ei armastata.
Kõige rohkem naljatavad need inimesed, kellel süda valutab.

Kui sõprus puruneb pisiasja pärast, siis purunegu. See ei olnud siis tõeline sõprus.
Tarvita nooruspäevi ilutsemiseks, sest vanadus tuleb ja hukutab kõik!
Koolilapse elu on: talvel teooria ja taktika, suvel armastus ja praktika.
Õpi, sest tarkusega varustatud inimene on võitmatu.
Ainult see, kellel on põhjusi tugevast kahelda iseendas, on alati hirmul selle üle, mis teised temast räägivad.
Elus pole midagi valusamat kui solvatud uhkus, midagi piinavamat kui kahetsus. Ja pole midagi ilusamat kui unustada kõik ja andestada kõigile.
Koos veedetud päevad on mälestus, mis jääb püsima sõpruse tähena.
Mäleta mind, kui ühiselt tallatud rajad on rohtunud!

Kui poleks lahkumisi, poleks ühtki helget kohtumist.
Ära midagi siin ilmas nõnda armasta,

Et kaotamise korral jääksid trööstita.

Pruunid silmad petavad,
sinisilmad jätavad,
ainult hallid armastavad.

Kui sul hambaid pole suus,
tütreid-poegi viis või kuus.
Siis sa ahju taha poe
ja neid mälestusi loe!

Õpime naeratama ka siis,
kui teame, et torm on ees.
Ja teiste ees  end vaigistama ka siis,
Kui süda lõhkeb sees.

Armastus on nakkushaigus,
millel puudub vastumürk.
Armastada kõigil õigus,
kellelgi ka toeks on kark.
Armastus on hinge seisund,
mis viib langemiseni.
Aga see, kes sellest vaba,
õnnelik siis olla võib.
Kellel arm on hinge taga,
tõbisena ringi käib.

Kui kord siniste kauguste süles
meenub sul minevik,
siis mõnel vaiksel hetkel meenuta sõpra,
kellega tutvusid koolia´al.

Lenda, mu kirjake, tõtta!
Ära lase end võõrastel kinni võtta.
Anna end kätte sellele,
kes armas minu südamele!

Hilisemad aastad.

Parem jookse palja jalu, aga poisse ära palu!
Poiss vannub truudust põlvili maas,
unustab enne kui püstigi saab.
Armasta poissi, kes pole nii ilus, et pärast lahkuda poleks nii valus.
Ära kaota õnne, sest uut leida pole kerge.

Alati ei naera süda, kui naeravad silmad.
Lastud kuuli ja öeldut sõna ei saa enam tagasi.

Kõrvakiilu ei kingita, vaid antakse; suudlust ei küsita, vaid võetakse.
Uhkus on omadus, mis aitab säilitada inimese au.
Unusta teod, mida oleme teinud, teeme uusi ja hullemaid!
Iga suudlus seob. Tahad olla vaba – hoia end!

Ära kunagi kahetse seda, mis on tehtud, vaid seda, mis on tegemata jäänud.
Poisile ja bussile ei maksa järele joosta. Ootad natuke – tuleb uus. Ootad veidi kauem – tuleb vana tagasi.

Naera – ja kogu maailm naerab sinuga. Nuta – ja sa oled üksinda.
Ära kunagi näita, et kannatad, set leidub inimesi, kes sellest rõõmu tunnevad.
 

Kui sõbra nime väärt ma pole,
siis palun, unusta.
Kuid ühte siiski veel ma palun –
mind ära laima sa!

Tahad elus õnne leida, siis ära lootust iga kuju külge köida!
Räägi tõtt, siis ei ole oma sõnu vaja meeles pidada.
Mine alati päikesele vastu, siis jäävad varjud seja taha.
Ära pea sõbraks seda, kes lõbustab sind naeruga, vaid seda, kes nutab ühes sinuga.
Parem kark kaenlas kui ratastool katusel.

Mida keegi laulab...
Kiilaspead: “Mu juuksed tuules lehvivad...”

Pensionärid: “Ei ole ma veel selles eas...”
Mudilased: “Noorus ei tule iial tagasi...”
Kurdid: “Ma kuulen Kremli kellade helinat..”
Pimedad: “Ma vaatan paadist kiikriga..”
Jalutud: “Mingem üles mägedele...”
Tummad: “Ei saa mitte vaiki olla...”
Jotad: “Viin on nii kole...”
Vargad: “Jätkem võtmed väljapoole...”

Foto taha kirjutamiseks:
Kui unustad originaali, siis purusta ka koopia!
Kui tahad, pista põue,
kui tahad, viska õue!
Pilt on küll tõsine, kuid naerata, ehk naeratab ta sulle vastu!

Tahaksin olla väikeseks täheks sinu mälestuste taevas.
Mäleta minust vaid head, sest seda pole ju palju.

Mitte igaveseks ja kõige kallimaks mälestuseks, vaid selliseks nagu ta on ja nii kauaks kui teda jätkub.
Kõik on hea, mis on uus, kuid sõber on hea kui ta on vana.
 

Ei kaua me koos saanud olla,
vaid hetkeks ristus me tee.
See oli vaid tulla ja minna –
nii sündiski mälestus see.

Mäleta veel ikka mind,
Kuigi vahel kiusan sind!
Kuigi teed maailmas meid ei ühenda,
oma mälestuste templis kohake mul pühenda.

Meri kaljut ei purusta,
sõber sõpra ei unusta.
 

Kui mõne pika aja tagant
mu nime juhtud kuulma sa.
Siis mäleta ja ütle vaikselt:
“Ka teda tundsin ükskord ma.”

Kui meenutad, tulen tasa su juurde,
kui unustad, lahkun vaikselt su teelt.