Kolm nahka võtan.
Kui Ull-krahv (Manteuffel, Puurmani krahv) enne surma jäänud aigest ja viidud Tartu aigemajasse, kannud tüdrukud teda kõrtsist mööda. Mehed vaadanud kõrtsitrepil ja mõtelnuvad: tüdrukud kannavad surnud vasikat. Ütelnuvad tüdrukutele:

“Mis te tast vedate! Visake parem maantee kraavi!”
Krahv kuulnud seda, ütelnud:
!Oot, oot, kui ma linnast tulen, siis kolm nahka võtan!”
Meestel olnud vesi ahjua, aga õnnest surnud ktahv linnas ära.
E, StK 34, 237/8 (2), <Kursi, Puurmani v., Laasme k.- P.Berg(1926)

                     Mõisnikul üksainus heinaline.
Üks härra läinud teuorjuseaeg oma viljaväljasid võerastele näitama. Metsa taga heinamaa pääl niitnud paar teumeest.
Härra tahtnud näidata, et temal ka hulka rahvast on ja hõiganud:
“Niitke, mehed, metsa taga viiekümne vikatiga!”
Üks teumees aga vastand:
“Üksainus on, ja seegi ühe silmaga”, ja teinud sedaviisi oma hättale võeraste ees häbi.
Õhtul, kui kodu tulnud, saanud aga oma kaheksakümmend lööki.
H II 28, 157/8  (5) <Äksi, Elistvere v., Raigastvere k. – A. Mauer (1888)

                        Laisk sulane.
Mõisasulane heitnud teiste sulaste tööajal puu alla päikese varju magama.
Eks mõisnik juhtunud magava teomehe juurde ja hakanud karjuma: “Lurjus, maast üles! Sa ei ole seda väärt, et päike su peale paistaks!”
Teomees vastu: “Seda arvan minagi. Sellepärast ma just päikese eest ära põgenesin!”
E 8  14, 97 (300) – M.J.Eisen (1933)

                       Kas sa ei tunne, kes ma olen?
Putkaste mõisa härra, vist parun Stackelberg, olnud seitse jalga pikk ja viis leisikat raske ja olnud haruldaselt kõhna väljanägemisega.

Kord mõisa talli juures päevatöölised on söönud vankrite peal oma leivakottidest ja parun läinud sealt mööda.
Et keegi ei teretanud parunit, siis ta ütelnud ühele noorele poisile: “kas sa ei tunne, kes ma olen?”
Poiss oli vastanud: “Ei ma tea, kes su isa või ema on olnud, seda ma tean ja näen küll, et sa elu sees õiget kõhutäit süüa pole saanud.”
ERA II 186, 64/5 (36) < Äksi, Sootaga v. – J.Johanson (1937).

                      Õpetaja, köster ja koolmeister talus võõrsil.
Ühte talusse olid võõrsile kutsutud õpetaja, köster ja koolmeister, ning neile oli söögiks väike praetud põrsas lauale pandud.
Õpetaja oli siis lõiganud põrsa kõrva omale ja sellejuures ütelnud: “Nõnda kui Peetrus ülempreestri sulasel kõrva ära raius, nõnda raiun mina sellel põrsal kõrva ära.”
Köster, nähes, et õpetaja pühakirjasõnaga söömist algas, hakkas mõtlema, missugust kirjasõna tema ütleks, sest ega temalgi ei ole kohane sööma hakata, kui midagi ei ütle. Lõpuks lõiganud põrsa pea ära ja ütelnud: “Nõnda kui ristija Johannesel pea maha raiuti, nõnda raiun mina selle põrsa pea maha.”
Nüüd aga koolmeister jäänud hädasse, sest kõik kohased sõnad olid ära üteldud ja temal ei jäänud enam midagi ütelda. Lõpuks võtnud taskust naise rätiku, mida ninarätiku asemel tarvitanud, laotanud selle pingi peale, üteldes:
“Ning siis võeti tema püha keha, pandi lina sisse ja viidi ära.”
ERA II 186, 61/3 (34) < Äksi, Sootaga v.- J. Johanson (1937).

                             Kahjulikud raamatud.
Kord manitseb pastor kogudust ja käsib niisuguste kahjulikkude raamatute eest hoida, mis meelt segavad ja südant rikuvad ja käsib neid kõiki enese kätte tuua, et neid ära põletada.
Teisel päeval tulid ka kohe kaks peremeest pastori juurde, raamatud käes, andsid nad pastori kätte, üteldes:
“Põletage kohe need ära, need on meie rendimaksu raamatud, mis meile kõige rohkem peavalu teevad ja meelt ning südant segavad.”
EKS 48 XV, 4/5 (10) < Äksi, Kaarepere v., Visusi k. – H.Karro < Jaan Lahson (1909).

                       Lapse haigus - purjus pea.
Dr. S-l on kord juhus olnud ühte last arstida Viljandis. Kellegi proua laps on nutnud, naernud, peksnud käte ja jalgadega ja avaldanud mitmesuguseid liigutusi. Proua saatnud lapsehoidja küll ühe, küll teise tohtri juure, aga kedagi ei ole kodus olnud. Siis proua on käskinud S. kutsuda, üteldes, et see on ikka kodus, ega seda keegi ei tarvita! S. ongi tulnud, on lapse järele vaadanud ja ütelnud, et laps on purjus! Siis on proua pistnud teda sõimama, et sina ise oled ilmast ilma täis ja ära tule minu last ja mind teotama, kui sa haigust ei tunne! S. läinud siis minema ja proua hakanud lapsehoidjat pinnima, et mis see lapsele on teinud. Seni kui see on viimati rääkinud, et ta on lapsele pitsklaasiga natuke konjakit andnud. Siis on proua läinud kohe S. juure vabandama ja andeks paluma.
ERA II 208, 508/10 (502) < Äksi, Tabivere - J. Johanson (1938).

                         " Põrgusse läheb ta ikka!”
Võnnu õpetajale Varesele ( A.E.Varres – Võnnu pastor 1893 – 1913) on keegi telefoneerinud Rasina mõisast ja palunud teda sõita kellegi raske haige juurde jumalaarmu andma.

Vares on siis vastanud: ”Teie ütelge haigele, et kas mina nüüd sõidan ehk ei sõida, aga põrgusse läheb ta ikka!”
See rääkija Rasina mõisast on ikka edasi palunud, et õpetajahärra mitte haige juurde tulemata ei jätaks, ja viimati siis Vares ikka nõustunud. See olnud sügisel põhjatu teega, ja talu olnud kaugemas valla sopis, kuhu tuli sõita.
Vares sõitnud siis oma kahehobuse kalessiga Rasina mõisasse, jätnud oma hobused sinna ja mõisa ühehobuse vankris sõitnud edasi, kus ta siis vankrisse istudes ütelnud:
“Lähme siis nüüd ja viskame see mees sitahargiga taeva veere peale.”
ERA II 271, 10/1 (539) < Äksi . J. Johanson ( 1940 ).

                          Kaits aastat peremees kah.
Keegi vene usku mees oli abiellunud lese taluperenaisega ja saanud kaks aastat peremees olla, kuni esimese mehe poeg täisealiseks saanud ja talu oma kätte võtnud. Kui see mees oli ära surnud, siis vene papp matmise juures laulnud oma harilikku laulu: “Las puhkada, las puhkada jumala sulane NN” jne.

Aga siis oli mehe naine papile küünarnukiga külge löönud ja sosistanud: “Tema oli kaits aastat peremees kah.”
Ja papp laulnud siis edasi:
“Kaits aastat peremees kah!”
ERA II 208, 501/2 (496) < Äksi, Tabivere – J.Johanson (1938