RAHVAJUTTE.

Rahvapärimuste alla kuuluvad rahvajutud, muistendid, legendid, naljandid,  mõistatused, ütlemised, uskumused, vanasõnad ja rahvalaulud, mis kanduvad edasi põlvest-põlve ja elavad meist kauem. Kuna Laeva vald oli kihelkondade ajal jagatud kahe kihelkonna vahel, siis olen püüdnud üles leida mõlema kihelkonna kohta seda osa, mis puudutab meie valla piirkonda. Olgu siinkohal võimalus teile, head lugejad, teada anda, et keeleteadlane, filoloogiadoktor, akadeemik, mitmete ülikoolide ja teaduste akadeemiate auliige Paul Ariste (1927. aastani Berg) tegeles rahvapärimuse kogumisega. Esimene suurem kogumismatk, millest ta osa võttis, toimus 1926. aastal just Kursi ja Äksi kihelkonda.
Rahvapärimusi Kursi kihelkonnast on kogunud Änilane, kelle käsikiri kannab pealkirja “Ajalooline suusõnaline traditsioon Kursi kihelkonnast Tartumaal” ( 1931 ) ja on kättesaadaav Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.
 Jutustajate nimekirjas on  alljärgnevad toonase Laeva elanikud:
Mauer, Juhan – Triinumärdi talu, Birk, Karl – Ivaski talu, Birk, Märt – Juhani talu, Edur, Mari – Karulaane talu, Kippasto, Viiu – Suubi talu, Kool, Mari – Vabriku talu, Lange, Kadri – Laeva vallamaja, Priks, Juhan – Reinu talu, Reimund, Märt – Valma talu, Rosenthal , Kadri – Valma talu, Staub, Juhan – Matsi talu, Suup, Kaarel – Laeva meierei, Märks, Kristjan – Laeva postiagentuur.
Jõhkrast mõisavalitsejast, kurjast kupjast ja ebaõiglasest ning mõisniku poolt mõjutatavast peakohtumehest on Änilase käsikirjas mitu ülestähendust.
Mari Sikk: “Kärevere mõisa valitseja Tauts olnud tuntud jõhkra mehena. Ühel oma sõidul Käreverest Laeva oli tal teel ees kraamikoormaga sõitev mees. Valitseja ei pääsenud koormast nii kiiresti mööda kui ta tahtis – mees ei suutnud järsku hobust teelt välja pöörata. Selline venimine läks talle  maksma korraliku nahatäie.”
 Olen kuulnud ( mulle jutustas Astrid Pirn, kes oli kuulnud seda oma vanaemalt), et see keretäis ei jäänud mitte tasumata. Mees ja ta sõbrad passinud parajat aega, mil öö pime ja valitsejal topelt nägemine sissevõetud üleliigsete pitside tõttu. Tasumistund leidis aset Aruvälja metsa vahel, nii et edaspidi valitseja kartis ja vältis seda kohta. –( V.T)

Kadri Lange: “Laeva mõisa kupjaist olnud kõige tigedam keegi Kauri-nimeline, kes ühtelugu oli töölistele kepiga mööda sääri löönud.”

Juhan Priks: “Laeva esimeseks peakohtumeheks olnud Koigu Jüri. Kui mõisaga oli mõni maa jagada või kana kitkuda, mõjutanud mõisnik sageli kohtu otsust mõisa kasuks. Peakohtumees tavaliselt kinnitanud mõisniku ettepaneku ja määranud kas peksu või rahatrahvi.”
Laeva kooli ( alustas tööd 1765. aastal mõisa kooli nime all, õpetajaks oli Heinrich Wulf ) elu-olust on nii halbu kui ka häid mälestusi. Kool on kandnud mitmeid nimesid: Laeva mõisakool, Laeva külakool, Laeva Valla Laeva 4-klassiline Algkool, Laeva Valla Kõrgeim Algkool, Laeva 6-klassiline Kool, Laeva Mittetäielik Keskkool, Laeva 7-klassiline Kool, Laeva 8-klassiline Kool ja Laeva Põhikool. Kooli ajalugu on põhjalikult uurinud ja materjali kogunud kooli endised õpetajad Ksenja Pirn ( alustas kooli kroonika koostamist ), Ene Lodjak, Maret Pihlakas ja  Helvi Helbe.
Mari Edur: Jutustaja olevat käinud Laeva külakoolis, kus õpetajaks olnud Karelson (või Karlson). Koolitoas ahju kohal lae all olnud magamisase, kus kaugemal elavad lapsed maganud. See ase olevat olnud suitsust ja tahmast must ja kuigi see oli ahju kohal, olevat talvel olnud küllalt külm magada.
Kadri Rosenthal: “Koolitoas olnud pikk laud, mille ümber lapsed õppinud – ühel poolel poisid ja teisel tüdrukud. Õppimine pidanud sündima äärmiselt vaikselt. Selle üle valvanud koolmeistri ema, kes istus soojal ahjumüüril ja kudus midagi. Kui mõned lapsed juhtusid vastamisi naeratama ja vanaeit seda näinud, roninud ta jalamaid müürilt maha ja saginud naerjaid juustest ning küsinud vihaselt: “Kas raamatus kästi teid selle koha peal naerda?”
Oma kooli meenutab Juhan Saar:
“...ja juba seisime kahekordse punastest telliskividest hoone ees. Kui suur tundus meile koolimaja! Kõrged klassiruumid, avarad aknad, mis käisid lahti nöörist tõmmates, suur saal ja lai kivitrepp. Sel trepil oli ainult üks viga – ei saanud mööda käsipuud alla lasta, sest väljaulatuvad läikivast metallist nupud võtsid püksitagumikust kinni.

Praegu tundub nagu oleks siin kõik teiseks muutunud – laed nihkunud allapoole, saali seinad ahenenud ja lai trepp läinud kitsamaks ja madalamaks. Kuid miski on jäänud endiseks, miski, mida ei saa näha ega katsuda. Ka praegu ei suuda ma oma lapsepõlvekooli astudes võitu saada imeliku aukartusega segatud argusest, mida tundsime tollalgi, kui meie ees avanes koolimaja uks. /---/
Meie õpetaja oli suur ja tüse isand. Tema nimi oli Klaus, aga millegipärast hääldati Klaos. Ta andis meile matemaarikat, usuõpetust ja laulmist. Ta oli muidu väga rahulik, aga matemaatika tunnis läks tihti ägedaks. Kui keegi tahvli juures ei osanud ülesannet lahendada, vihasta ta nii kangesti, et viskas kriidiga vastu tahvlit ja läks klassist välja. Meie istusime siis hiirvaikselt. Kuid see polnud veel midagi. Varsti hakkas ta pinkide vahel kõndima, võttis viiuli lõua alt ära ja kummardus ühe või teise kohale. Pani kõrva päris suu ligi ja kuulas. Siis pidi laulma hästi kõvasti, ükskõik, kas tuli õige või vale hääl välja. Kes ei laulnud, selle tõstis ta kõrvalesta pidi üles ja pani üksi laulma. Seda kartsime kõik kangesti.”
Jutustab  kauaaegne õpetaja ja koolijuhataja Ksenja Pirn:
“Asusin õpetajana töötama Laeva kooli 1.oktoobril 1923.aastal. Kool asus siis vanas majas. Sama aasta detsembrikuul tuli järelpärimine kooli aastapäeva kohta. Seoses sellega kohustus koolijuhataja August Klaus mind koguma materjali kooli ajaloo kohta. Rahva seas oli andmeid kooli asutamise kohta vähe, ainult Möldre talu peremees August Pirn (Ksenja Pirni äi.-V.T) jutustas, mida oli kuulnud oma vanaemalt Evalt.”
August Pirn: “ Vanaemal olnud 3. märtsil sünnipäev. Ta saanud 14-aastaseks. Eelmise päeva õhtul olevat sõitnud mõisa käskjalg-kasakas kõik külad läbi käsuga, et kõikidel talumeestel tuleb koguneda järgmisel päeval kell 10 Möldri talu veskituppa  (Möldri talu olevat asunud praeguse kooli aia asemel ja olevat olnud avar hoone tuuleveskiga ). Juba hommikul vara hakanud talumehed kogunema. Mõeldud ja arutletud mitmeti, aga keegi olnud osanud arvata, miks neid kokku kutsutakse. Rahva seas liikunud jutte sõjast “Punapardiga”, seepärast kardetud isegi meeste värbamist.
Keskpäeva paiku saabunud mõisa valitseja ja lugenud ette kindralkuberneri patendi, mille põhjal talupojad pidavat oma 10-aastaseks saanud lapsed kooli saatma. Pikemalt aga seletust pole antud. Talumeeste küsimusele, kuhu lapsed saata, ütelnud valitseja, et see on nende oma asi – ehitagu maja. Sellega asi esialgu lõppenudki.
Maikuu algul aga kutsutud talumehed uuesti kokku ja valitseja olnud väga kuri, et kooli veel ei olnud. Möldre talu peremehelt Jaagult palutud kooli jaoks talu rehetuba. Mõis kinkinud pikad pingid ja laua. Koolmeistriks kutsutud Olli talu peremehe vend Jüri, kes osanud ilusasti laulda ja tundnud pühakirja. Palgaks määratud koolmeistrile prii ülalpidamine ja öökorter. Selleks pidanud koolmeister külakorda käima, see tähendab olema järjekorras ühe ööpäeva koolis käivate laste vanemate juures. Õpilasi oli koolis 11 ( 6 tüdrukut + 5 poissi).
Koolis õpetatud katekismust, piiblilugu, kirikulaule, kirjutamist ja lugemist. Samal aastal olnud Laeva surnuaias kabelijutlus, millel esinenud ka koolilapsed lauludega. Õpetajahärral olnud nii hea meel, et kinkinud parematele lauljatele Lübeki Maiele ja Möldre Evale saksakeelsed lauluraamatud.
Koolikohustuse alla kuulunud lapsed 10.eluaastast kuni selle päevani, mil kirikuõpetaja leidis, et noorel inimesel on teadmisi küllalt,st. , et teadis peast kümmet käsku, oskas soravalt vastata katekismuse salme ja piiblilugusid, tundis kirikulaulude viise.
Õppetöö kestnud mardipäevast jüripäevani. Kool hakanud töötama mõisakooli nime all.
Möldre talu rehetoas töötanud kool üle kümne aasta.”
(Laeva kooli kroonikasse kirja pannud Ksenja Pirn).

Emilie Rekk: Koolijuhataja Klaus oskas viiulit mängida. Ta õpetas meile laulmist, usuõpetust, matemaatikat, looduslugu ja ajalugu. Sel ajal töötas kool majas, mis sai hiljem sovhoosi viljaaidaks.  (Praegu asub sellel kohal arhitekt Rein Toomase projekti järgi ehitatud, kunagi uhke kontorihoone, rahvasuus “mausoleum”, mis kahjuks on muutunud tondilossiks nagu paljud teisedki hooned Eestimaal. – V.T.). Pärast koolitöö algust uues majas 1933. aastal tegi valge toonekurg peas vana maja juures oleva põlise pärna otsa. (Põlise pärna eluiga sai kord tormi ajal otsa. Pesapuu asendati Palupõhjast toodud kaheharulise männiga ja toonekured elasid edasi, kuni ka selle männi  “aeg sai täis”. Järgmist pesapuud enam omaks ei võetud ja hakati hõivama elektriposte ning tehakse seda tänapäevani. – V.T.)
Klausi järel oli koolijuhatajaks Ksenja Pirn, kes oli tõeline maa sool.  Ta oli hea õpetaja, talle kuuletusid ka kõige vallatumad poisid. Pirn õpetas lastele näidendeid, korraldas koolipidusid, õpetas külanaistele näputööd ja andis nõu perekonnaelu küsimustes. Kahjuks tuli tal sellest töökohast loobuda kui rahvavaenlasel, sest abikaasa oli taluomanik.”
Mõningaid huvitavaid sõnumeid Laeva kooli kohta leidsin vanu ajalehti sirvides:

Pidupäew koolimajas.
22.mail oli Laewa walla pidupäew koolimajas. Peeti palwetundi ja söömaaega, peeti kõnesid, esinesid Laewa meeste- ja segakoor. Päewa mälestuseks otsustati priiannete korjamise läbi mängukoor asutada.
Olewik nr.21, 1883

Laewa koolimajas ( Kursi kihelkond ) käiwat neli “Laulu- ja mängulehte lauljatele.
Olewik nr. 16, 1886

Laewa wallas ( Kursi kihelkond ) tahtnud üks noor kooliõpetaja oma lauljatega kontserti anda, aga õpetaja keelanud ära.
Olewik nr.35, 1886

Koolmeistri valimine.
16. augustil oli Laiwa koolimajas koolmeistri walimine. Selleks oliwad sinna kohale tulnud õpetaja, kihelkonna koolmeister ja wallanõukogu liikmed. Ameti kandidaatisid ilmus kaks, kellest teisel ühtegi tunniskirja ligi ei olnud, ometi wõeti teda proovitunnile ja sellega ka walimistele.

Postimees nr.114, 1891

Laeva valla õpilastele jalanõusid.
1944. aasta novembrist kuni 1944. aasta jaanuarikuuni on Tartumaa elanikkonna varustamiseks antud jalanõudekontingendist määratud õpilaste varustamiseks Laeva vallale 20 paari nahk- ja 30 paari puutaldtänavajalatseid. Samuti on määratud õpilaste varustamiseks 30% vallale antud pastlanahka ja nahkparandusmaterjali kontingendist.
Postimees nr. 27, 1944

 Rahvusliku liikumise tõusuperioodil asutati ka Laevas ning Käreveres arvukalt laulukoore, orkestreid, seltse, alustas tegevust Eesti Aleksandrikooli abistamiskomitee.
Tallinna laulupeost 1896. aastal 8., 9., ja 10. juunil võtsid osa Äksi kihelkonnast Kärevere segakoor – 16 hinge, juhataja Kruus; pasunakoor – 12 mängijat, juhataja Reimund; neidude koor – 10 liiget ja meestekoor – 8 lauljat, juhataja Sõra. ( Olevik nr.3, 1896). Pidusid peeti talude ruumides: Lepikul, Kämara- Sõral, Uuetoal, Lübekil. Esinesid näiteringid, lauljad ja pillimehed. Viimased käisid laulmas ja mängimas ka Äksi kirikus. Saadud tulu läks kas raamatukogu või mängukoori toetamiseks.( Olevik nr.31, 1884; Postimees nr.13, 1887; Olevik nr.35, 1886; Postimees nr.89, 1890).
Juhan Mauer: “Ka Laevas korraldatud Aleksandrikooli asutamise heaks näitemüüke. Selle asja agaramaks eestvõtjaks olnud kooliõpetaja Kristjan Märks.
Ärkamisaja kõige loetavam ajaleht olnud siiski Postimees. Loetud ka Sakalat, Virulast ja Olevikku.
Vanim selts olevat olnud Laeva Raamatukogu Selts.
Jutustaja isa Jaan Mauer ja Mihkel Lübek olnud selle seltsi algatajad ja esimeste ramatute muretsejad. Hiljem tehtud korjandusi talust-tallu ja ostetud raamatuid juurde.”

Kristjan Märks: “ Laeva ringkond olnud täiesti Aleksandrikooli keerises, raha korjatud väga agarasti. Eriti väle olnud sel alal kooliõpetaja Kabel. Jutustaja olnud selle Aleksandrikooli abistamiskomitee juht. Ta olnud ka Laeva komitee volinikuna Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul Tartus, milline peetud vanas Vanemuises. Sellel koosolekul ei olevat Jakobsoni olnud. Laeva abikomitee volinikud kaldunud rohkem Hurda esitatud mõtete poolele.
Rahvaraamatukogu olevat asutatud  möödunud sajandi 70-dail. Praegu olevat see päris kogukas. Asutamise algaastail lugejad maksid lugemise eest natukene.
Laeva Muusika ja Laulu Selts on umbes neljakümneaastane. Jutustaja koos Karl ja Juhan Maueriga olnud üks seltsi asutajatest. Pasunad tellitud Peterburgist Zimmermanni vabrikust.

Karl Birk:  “Venestusajal nõuti ametiasutustes rangelt vene keele valdamist. Laevas ei olevat valla ametnikke vallandatud, küll aga kooliõpetajaid, kes vene keelega toime ei tulnud.”

Änilase käsikirjas on põhjalikult valgustatud 1905.a. sündmusi Laevas. Need on teile enam-vähem tuttavad juba koolis õpitu põhjal ja materjali selle kohta saab lugeda ka mujalt.
Mitmesuguseid arvamusi on seoses kohanimedega, nagu Kellahaud, Matsi mägi jne.


Juhan Mauer: “Laeva praeguse surnuaia taga mäel olnud umbes 200 aastat tagasi kirik, mida kutsutud Jaani ( või Johannese) kirikuks. Rahvas käinud meelsasti kirikus ja elukombed olnud laitmatud. Vene – Rootsi sõja ajal tehtud see kirik maatasa, kirikukell aga uputatud Lätti aia taha mudaauku. Sellest ka rahvasuus säilinud nimetused Kellaauk või Kellahaud.”
Kui arvestada asjaolu, et rahvapärimus on saadud 1930.a. ja seal väidetakse, et kirik oli  alles umbes 200 a. tagasi, siis s.o. 1730.a. Pärast seda on Vene – Rootsi sõda olnud kolmel korral: 1741 – 1743, 1788 – 1790 ja 1808 – 1809 . Milline sõda nendest oli see, milles hävis Laeva kirik ja selle  tagajärjel Laeva rahvas pööranud jumalale selja, sest
          “  Miks sa ei keelanud, jumal?
             Miks sa ei aidanud, jumal?
             Miks sa siis vaikisid, jumal?...
             Sina ju nägid ja kuulsid.....”
     ( A. Pirn )
Nii küsisid inimesed jumalalt tollel leegilõõmasel ööl, kui mustad härjad vedasid halavat kella üle tuisuvaalude mudaauku.
Pärimuse põhjal kirjutas Astrid Pirn 1995. a. Laeva 700. juubelil ettekandmiseks deklamatsiooni kolmele esinejale. See kannab pealkirja “Vagajutt Püha Johannese kiriku hukust Laevas” ja huviline saab seda raamatukogus lugeda (nagu ka teisi Astridi laule ja luuletusi).
Teise jutustuse kiriku olemasolu kohta võib leida M.J.Eiseni stipendiaatide kogust “Kirikukellad helisevad”. Kirja on selle pannud Paul Berg ( kirjaviis muutmata):
 “Laevas praeguse kabeli juures mäe otsas olnud kirik. Seda kirikut kutsutud Jaani kerikuks. Kord tahetud kerikukella Kurssi viia. Kaksteist paari härgi olnud ees. Allpool kõrtsi kell kukkunud jõkke auda. Sinna jäänudki. Jaaniöösi vahel kõliseb seal auas veel praegugi.”
Nii et sõnajalaõie otsimise asemel võiks vahel minna kirikukellade kuminat kuulama. Kes kuulda tahab, see kuuleb ka. – (V.T)
Kellahauast kirjutasid 1958.a. ka mitmed Laeva kooli õpilased kirjandis “Muistend minu kodukoha ümbrusest, mis tänu juhendajatele ( õp.Ene Lodjak ja Maret Pihlakas) jõudsid  Eesti Rahvaluule Arhiivi (RKM  I  5  415/70, 379/413 ).
Paar katkendit nendest kirjanditest:
“Vanasti olevat Truusa mäe peal olnud kirik. Kui ta ära lagunes, taheti tema ilusat kella viia kas Kurssi või Äksi ( täpselt ei tea) mööda jõge, et oleks kergem. Kell oli reelt maha libisenud ja kohe läbi jää vajunud. Räägitakse, et selge ilmaga olevat kell seal Läti maja taga augus isegi näha.
Minu vanaisa olevat leidnud juba väga-väga ammu Truusa talu ja Mällo talu piiri äärest lohust väikesi ristikesi ja vasest killukesi, mis võisid olla kiriku karika ehk mõne muu kirikule kuulunud eseme killud.”
       Rein Rekk, 6. klass

“Sellest on möödas juba mitu inimpõlve, kui oli aset leidnud järgmine sündmus minu kodukohas. Meie kodu aia taga asub koht, mis kannab Kellaaugu nime.
See juhtus Suure Põhjasõja ajal. Peeter I pidas lahinguid Karl XII- ga. Ükskord saanud venelastel kuulid otsa ja Peeter andnud käsu kõikidelt lirikutelt kellad maha võtta ja sulatamisele viia, et neist hiljem suurtükikuule valada.
Laeva kiriku kella hakati vedama mööda vana jõe sängi. Jää oli nõrk ja purunes. Kell kõigi härgadega  läks põhja. Nüüd olevat vana-aasta öösel sealt kuulda kaeblikku helinat. Vanarahvas kutsub seda kohta siiani Kellaauguks.”
       Lui Lääts,  6. kl.

Sealsamas on veel kuuenda klassi õpilase Kai Aasmaa kirjand, mis käsitleb sama teemat, kuid õpetaja on alla kirjutanud, et õpilane on kasutanud selles oma isa Hugo Aasmaa kirjutatud poeemi kiriku hukust ja et õpilast on raske hinnata, kuna ta käib esimest aastat  eestikeelses koolis. (Perekond oli saanud “tasuta  tuusiku” külmale maale ja sealt alles saabunud). Mulle meeldib tema kirjand, sest ta on väga sujuvalt oma jutu sisse põiminud katkendeid poeemist ning lõpetab  salmiga:
 .....”Iga noore jää ajal,/ kell kõlab imelisel kajal,/ ja hoiatuseks kostab kell,/ jõel hauast üleval ja all. .......Samuti ei leita kella,/ see jääb põlveks kõne alla,/ rahvasuhu – Kellahaud.”

Mõned õpilased kirjutasid ka sellest, millest talud oma nime saanud:
Kiki-Ossi talu . Vanasti seisnud Väänikvere ja Kõnnu küla piiril talu nimega Kiki-Ossi. Nimi tulnud  sellest, et  talu meespere olnud mihklid salaküttimise peale. Laual olnud aastaringselt jäneseliha.
       Heiki Märks, 6. kl.

Looduse poolt kujundatud keset raba asuvate kõrgete kitsaste metsaribade tekke kohta räägib rahvasuu järgmist:
Karl XII sõjatee. Laeva metskonna Saare vahtkonna kvartali 40 idapoolne serv asub meie, Laeva, koolimajast umbes 4 km eemal. Kvartali moodustab peamiselt raba, mis on lahutatud peenrataoliste metsaribadega üksikuteks osadeks. Üks selline  “peenar” asub kvartali läänepoolsel serval, meie koolimajast 7-8 km eemal, keset raba. “Peenar” kujutab endast 3-4 km pikkust ja 30-30 m laiust rabas asuvat kitsast liivaseljandikku, mis esialgsetel vaatlustel paistab nagu oleks ta inimeste kätetöö. Vanemate inimeste jutu järgi olevat see ehitatud Põhjasõja ajal Karl XII sõjaväe üksuste poolt. Teatakse isegi, et ühe suure männi alla on maetud sõjaväe poolt riisutud varandusi.
.......II maailmasõja lõppedes põgenesid nendele “peenardele” partisanid. Haarangute ajal toimusid seal suured lahingud.
       Elle Kukk, 6. kl.
Kodukoha nimedest arutleb Juhan Saar oma mälestusteraamatus nii: “.....Kas või meie kodukoha nimi – Laeva.Tihti murdsime selle üle pead. Kas tõesti pärineb see nimi sellest muistsest ajast, mil Võrtsjärve vood olevat ulatunud üle praeguste laugaste ja turbaväljade ning laevad randunud otse meie koduküla all? Seda arvamust kinnitavad turbamullast leitud laevaosad, aga ikkagi jääb see ainult oletuseks.
Teiseks suureks mõistatuseks, mis meil ikka ja jälle meeles mõlkus, oli läbi soo sirguv paari kilomeetri pikkune mäeseljandik. Nagu tohutu suur peenar jagas ta laukalise raba kaheks. Mõlemal pool igav, üksluine lagendik harvade sookaskede ja männijussidega, järsku aga nöörsirge mäetriip taeva poole kõrguvate mastipuudega.
Selle sooseljandiku tekkimine on ühendanud rahvasuu jällegi Puurmani krahvi nimega. Tema käsul olevat selle peenra rajanud orjad, et krahvil oleks võimalik sõita otse üle soo Emajõe-äärsetesse jahimetsadesse. Võibolla aga kuhjasid selle seljandiku kokku lained muistsel ajal, kui soo oli alles Võrtsjärve põhi? Võibolla.”

13.-20.jaan.1958 kirjutasid kodukoha tekkelugude ja elu-olu kohta kirjandi ka veel tollal eksisteerinud Kärevere 7-kl. Kooli õpilased õpetaja Silvia Partsi  juhendamisel. Valisin neist välja huvitavamad.
Põhasõja-aegne asula. Tartu rajoonis, Kärkna metskonna Karusaare vahtkonnas, kus minu isa oli metsnikuks, asub keset soid ja rabasid kõrgem koht, mida nimetatakse Põrguväljaks. See koht olevat Põrguvälja nime saanud sellepärast, et ta asub keset soid ja rabasid ning seal elanud isevärki inimesed, kes ei sallinud teisi ega lasknud kedagi sisse.
Rahvas räägib sellest kohast järgmist lugu.
See oli Põjasõja ajal, kui meie maal valitses hirmus nälg ja inimesi suri kui kärbseid. See oli neli-viis inimpõlve tagasi. Sõja eest põgenedes tulid inimesed elama metsadesse, kus nad kogusid seeni ja marju ning said elada. Nii tuli meie ligidale metsa elama Tootsi-nimeline perekond. Nad ehitasid sinna tugeva maja, sest metsas oli palke küllalt ja ega keegi siis järele ei vaadanud. Nad muretsesid ka koduloomad ja ehitasid kogu krundile tugeva aia ümber ning suure raudvärava ette. Mõnikord vaiksetel õhtutel oli kuulda Pupastvere külla, mis asub Põrguväljast kaks kilomeetrit eemal, raudväravate kriginat. Rahvasuu räägib, et Põrguvälja peremees olnud väga rikas, sest ta olevat ära toonud 16 km kauguselt Puurmani mõisast krahv Manteuffeli kulla ja matnud selle kuhugi sohu, mida mõned inimesed praegugi otsivad, aga ei ole seda veel seni leidnud.
Peremehel olnud ka kaks suurt musta täkku ja kui ta hakkas jõululaupäeval kirikusse sõitma, rakendas ta need hobused saani ette, pani kolm kasukat selga js sõitis otse läbi soode ja kraavide kirikusse.
See oli nii ammu, aga siiski on näha, et Põrguväljal on elanud inimesed: seal on alles neli ahervaret, kaevu koht ja isegi põllu peenrad.
       Mari Kangur, 6.kl

Mida vanemad inimesed teavad rääkida Kärevere asulast vanal ajal.
Kärevere küla vanim elanik on Buch Helene. Ta on praegu 86-aastane ja elab minu läheduses. Tema jutustaski minule vana-aegsest Käreverest.

Praeguse Kärevere asula asemel oli tõeline mõis. Keset parki, praeguste varemete asemel, oli mõisa häärber. Sellest allpool oli suur tiik. Tiigi põhi oli telliskividega kaetud. Seda tiiki kasutati suplusbasseinina. Tiigi teisel kaldal oli härra hobusetall. Hobusetallist kaugemal oli kuivatis ja rehi. Mõisa moonakate maja asus praeguse külanõukogu juures. Teisel pool teed oli mõisa viinaköök ja lehmade laut. Viinaköögi varemetesse on praegu ehitatud kolhoosniku sm. Raigi elumaja. Endine mõisalaut on taastataud ja on kolhoosi lehmalaudaks. Selle suure mõisa esimeseks valitsejaks oli härra Siile ja hiljem vanatüdruk Wulf.
Käreverest läks Laevasse kõver tee. Kohati langes praegusest teest viis kuni kuus kilomeetrit kaugemale sohu. Rabasoos oli jahimeestele ja marjulistele silma paistnud sirge, kitsas peenrataoline kõrgustik. See olevat inimkäte töö. Sohu kanti liiva teevalliks. Tee pidi kunagi olema 100 km pikkune. Räägitakse, et seal pidi olema koguni raudtee. Sellel vanaaegsel teel kasvavad nüüd kõrged männid.
Hiljem hakati otsemat teed tegema Käreverest Laevasse. Selleks tehti Laeva  Mõisamäele risust tuli. Selle tule ja suitsu järgi aeti õige siht Laevasse. Esiteks oli tee algeline. Vaevalt sai vankriga liikuda.
Pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni hakati teed laiendama. Tee tehti endisest teest 13 korda suurem. Praegu rajatakse veel otsemat teed Kärevere mõisa juures.
Võõrad möödaminejad ei tea, miks on Kärevere asulat nimetatud mõisaks. Meie ümbruse rahvas tarvitab praegugi väljendit “Ma käisin mõisas”. Tegelikult ei ole seal muud kui kauplus, piimapunkt ja külanõukogu. Need kõik on nõukogulikud ja neil pole midagi ühist mõisaga.
       Aasa Kapp, 7.kl.

Vanaisa jutustus Kärevere mõisast.
Minu vanaisa oli Kärevere mõisa moonamees. Kärevere mõis kuulus parunile, keda kutsuti Tähtvere Fulfiks. Mõisa rentnik oli  härra Siile.

Mõisas asus härraste häärber, moonameeste maja, kus elasid 12 moonakat, kubjas, karjameister, kaks puuseppa, kaks seppa ja jalamehed. Mõisas oli puhas karjalaut, kus oli 150 lüpsilehma, 80-90 noorlooma, puhas sea- ja lambalaut, tiik, viinavabrik, meierei ja sepikoda. Minu vanaisa töötas viinavabrikus, kus aeti piiritust. Moonameeste töö algas kell viis hommikul ja lõppes õhtul päikese loojumisel. Keskhommikul oli jalameestel üks tund lõunat, hobusemeestel kaks tundi lõunat. Söömaajale ja söömaajalt välja lõi kell. Teatud kella ajal jagas kubjas moonameestele töö kätte. Moonameestel oli aasta kaup. Pärast anti pool mõisat pooleterameestele, pool jäi mõisahärrale. Peale I maailmasõda jagati mõisa maad asunikele. Eesti kodanliku valitsuse ajal lõhuti viinavabrik, jäid ainult varemed. Nõukogude ajal lammutati varemed. Tiik täideti Tallinn – Tartu maantee õgvendamisel. Pargis kasvavad ainult mõned saared ja pärnad, varemetel kasvab rohi.
Kahju, et ma ei tea lähemalt meie esivanemate orjusest selles mõisas.
       Väino Muruste, 6.kl.
 
Ajaleheveergudelt ( Postimees nr.306/ 1924, 11.nov.)  saame teada, et Kärevere viinavabriku sisseseaded viidi Saadjärvele tolleaegse riigimaade ülema korraldusel. Kahjuks need ei sobinud Saadjärvele, kuid tegu oli tehtud ja sai tõukeks Kärevere viinavabriku hävingule. –( V.T.)

Tartumaa (Kursi kihelkond)  1926
 Katkendeid Paul Berg´i ( Ariste)  kogumispäevikust.
5. VI. Hommikul läksin tagasi eilsete objektide Anna Ploomi ja Pauliine Subetsi juure. Objektid olid juba harjunud minu tahtmistega. Seksuaalsisulisele kõnele anti täieline vabadus. “Sai nal´la nii, et põtkad pal´lad”. Nii läks korda saada mitu “loba” mõistatust ja juttu. (......) Puulõhkuja lesk P.Subets tundis pääle “undi” veel “soed” (nim. “soe”). Inimesi tehtud “soeks” ja saadetud metsa. Nii A.Ploom kui P.Subets uskusid kindlasti, mis nad kõnelsid. Mõistatused “elasid “nende juures. P.Subets kaebas, et noored pilkavad vanade arvamisi ja laulavad:
    Kun´ts kun´tsi pidajale,
    Vana usk vedajale.
Sel päeval oli kisa palju ja villu vähe. Ligi 20 km sai käia.

7.VI. Kogu hommik kulus vanade ainete ümberkirjutamiseks. Pärast lõunat läksin Alajõe tallu pimeda 69 a. vanaema Ann Priksi juurde. Alajõe talu on üksik tüübiline metsanurga talu. Ligipääs on peaaegu võimatu. Sinna läksin purdeid mööda üle Laeva jõe. Tuli minna läbi luha ja soo, kus “teereada” oli veeväli. Siin ja sääl “tokid” näitasid, kuidas minna. Ei mina oleks omal jõul üle saanud. Teejuht seletas: “Ärge kõrvale astuge, siis vajute sisse niipalju kui arusid on.” Viimaks tuli ise mind üle viima. Tema läks ees ja mina järele. Nii õnnelikult üle põlvede ei vajunud vette ega sohu.(...) Teest läbi soo  võiks öelda, et see on vist täpselt sarnane vanade maalinnade teedele.

Siinpool kutsutakse “rasinasse ajamiseks” vastusega mõistatusi, kui ei saada vastusega hakkama, nagu: “Üks iir ja kaks saba, pastal king ja paelad taga” -    Mis see on? Või: “Kuningas kulla sees, nagu rahu rasva sees.”

15. VI. Korraldasin eelmiste päevade korjandused, eriti murdeuurimise alal, ja õhtapoole kolisin uude asupaika. Metanukka Vabriku tallu. Pererahvas on haritud ja õige lahke.
Eelmiste päevade objektidest tuleb meele, et Liisa Gerben päris, kas on ikka tõsi, et Seitsmes Moosese Raamat on kinni Tartus Toome kantsis.

16. VI. Metsanukk on tõesti metsanukk. Vanemad inimesed käivad peaaegu kõik viiskudega, on õige rõõmsad, kui neid tullakse vaatama ja – lahkemad kui päris laevalased ( Hämmastav, et isegi 77 aasta pärast peab selle lause  lõpp paika! – V.T)
Nõidust olevat ka palju. Mainiti mitut eite, kes nõiduvat või arstivat.
Käisin hommikupoole Vabriku talu heinamaal saunikute juures. Esimesse sauna, kus pidid elama suured nõiad, ei pääsenud sisse. Kahju sellest palju ei olnud, sest “nõid” ei anna poole sõnagagi välja, mis ta teab. Võim minevat ära.
Et eitede südameid võita, tuleb neilegi kõnelda enne kuuldud lugusid ja õpetada, kuidas prussakaid hävitada või anda keerulisi mõistatusi. Liine Jõgi imestas: “Noor poiss veel, aga küll mõistab lugusid kõnelda.”
E, StK 34, 266/8, 270/1, 280, 280/1

 

Paul Bergi kogutud rahvajutte.
Ema õpetab tütart paremini varastama.
Leeritamata tüdruk oli varastanud kanga. Toonud koju, ema öelnud: “See on ropp riie, eks sa võtnud parema kui sa võtsid!” Asi läinud ka õpetaja kõrvu. Tüdruk läinud leeri, õpetaja hakanud  noomima: “Nii noor ja juba varastad! See tegu on ropp.” Laps ütles vastu: “ Jah, ema ütles ka: See asi on ropp. Kui sa varastasid, siis varastanud parem ja peenem!”

Kursi  khk.  – P.Berg ( 1926

Ema kurdab tütre  “varajast “ surma.
Kord surbud kaheksakümnesel vanakesel kuuekümneaastane vanatüdrukust tütar ära. Eideke hädaldanud: “Eks ma ütelnud kohe, et ta vanaks ei ela. Kui ta sündis, olid surnu kindad käes. Ja nüüd surigi noorelt ära!”

Kursi khk. – P.Berg – Aliide Madsen ( 1926 )

Vanatüdruk kardab tulevaste laste pärast.
Kord olnud ühel talul aida laes suured konksud. Vanatüdruk läinud aira midagi tooma ja tulnud suure nutuga tagasi. Teised küsinud: “ Mis sa nutad?” Vanatüdruk vastanud: “ Oh sa jumaluke! Ma nutan seda: kui mul suur pikk poeg oleks ja see aita läheks, siis saaks ta konksude otsas häda!”

Kursi khk. – P. Berg ( 1926)
Uueaasta öösi.
Üks peremees kuulnud, et loomad kõnelevad uueaasta öösi.

Peremees tahtnud näha, kas räägivad. Keegi küsinud pulli käest, kas tal on veel süüa. – Paljas hääl kostnud, mees ei saanud näha, kes küsis. – Pull ütelnud: “Minul ei tule söögipuudust. Mul on kolm vakka teri õlgedes.” Peremees tahtnud näha, kas on õige. Ta peksnud õled ja saanudki kolm vakka teri. – Ise jäänud ta tollest ajast kuulmatuks.
Kursi khk. – P- Berg ( 1926 )
Vanatondi sillategu.
Vanatont tahtnud ükskord silda Emajõest üle teha ja kannud kaks sületäit  kiva jõkke ja läinud kolmandat veel tooma. Korraga laulnud talus kukk ja vanapagan visanud kivid metsa maha ja pannud plagama. Seda metsa nimetatakse selle järele Põrgurüpeks. Kivihunnik on veel praegugi metsas alles. See koht Emajõge on Kärevere mõisa kohal ja nimetatakse Ragusiks.

Äksi khk. – K. Blaubrik  ( 1889 )

Järgmistes tekstides on kirjaviis muutmata.
 Sild üle Emajõe Käreveres:
“Ulila vallas või mõisas elanud üks rikas vanapiiga, kuulus keige Tartu maakonna kui kreisile oma rikkuse poolest.Olnud ka väga imeline kitsi nii kui pigi. Kui tema kopika kätte saanud, see jäänud kui pigi külge, ei miski hinna eest ühelegi välja ei annud. Siis tahtnud Vanasarviline ehk  Vanapoiss ühel ööl Kärevere mõisa kohalt Emajõest teed läbi teha Ulila mõisa peale, kus see vana rikas piiga sel ajal elas, et teda sealt ära tuua. Vanapoiss kannud õige hulga kiva Kärevere mõisa alla Emajõkke, nii et preaegusel aegadel kaunis vaevaline lodjadega sellest Vanapoisi teest ehk, kuida tänapääv veel kutsutakse, Kärevere mõisa Ragusipealne, üle saada. Siis on Vanapoiss ühe määratu hulga kiva Kärevere mõisa välja veerde metsa rüpest maha visanud, kui kukelaulu kuulnud. Seda paika, kus see hulk kiva veel tänapääv seisab, kutsutakse Põrgurüpp. “

Kursi kihelkond, Laeva, H.Mauer (1888)

Tondiniit. “Kodus olles olen kuulnud mõningaid muinasjutte ümbruskonna elanikkudelt. Üks kuuldud juttudest on tuntud  Hansu ja Vanapagana lugu, kes kord võidu olevat heina niitnud. See koht, millest jutt räägib, on minu kodust umbes 3 või 4 kilomeetrit kaugel. Ta asub Laugesoos Tähtvere vallas. Mina aga elan Laeva vallas. Valdade piiriks on Emajõgi. Soo on umbes 8 km lai ja 10 km pikk ning  mitmekesise kõrgusega. Mõnes kohas kasub ilus kuuse- ja männimets, kuna mõnes kohas on ainult raba, kus kasvavad ainult jändrikud männid, ruske sammal ja tumedalehelised kuremarjavarred. Sood piirab minu kodu poolt luht. Teisi kaugemaid piire ma täpselt ei tea. Luha poolt umbes pool kilomeetrit soos on suur, umbes 10 ruutkilomeetri suurune lagendik mõningate väikeste kaskede ja mändidega. Seda lagendikku nimetatakse Lagedaks Laudjaks. Luhast lagendikule läheb läbi pari kaks teed, üks lai, teine kitsas. Lai tee olevat Vanapagana kaar, kuna kitsas tee olevat Hansu kaar. Üldiselt nimetatakse seda kohta Tondiniiduks.
Käisin juhtumisi pühade ajal sealt läbi. Tee käis Vanapagana kaart mööda. Hansu kaar oll umbes tugeva mehe kaare laiune, kus kasvasid  mõningad puud ja põõsad. Vanapagan kaar oll aga umbes viis-kuus korda laiem ja oll päris lage.”
Kursi kihelkond, Laeva vald, Kärevere – H.Teppo (1929)

Kodukäija. “ Mehe juurde käis naine kodu. Kolm nädalat oli too kabelist sörkmine ega üü. Ja vaevas omma miist ega üü. Tuu miis olli nii ära kurnattu, et enam käia ei jõudnud. Noh, päeval oli ta tööl, aga üüse kuri kiusab. Käis arste pide ka. Arstid ei olnud midagi mõistnud nõu anda. Mes need nüüd mõistsivad anda vanakuradi vasta...Sis es ole muud saanu, ma ei tea kas ta oli siis vana mees või naene, vana ta oli, siis too sorpnu, tegi seal noid riste. Oli üks nõid. pildnu tuhka põrandale, ette kambrede ja taga kambrede. Sängi ette ka, tegi riste ka. Siis aetud kõik kassid ja penid välja, et sinna midagi ei jääks, et siis on pärast näha, kelle jäljed jäävad. Noh siis enne kella kahtteistkümmet või ühtteistkümmet. Siis tuli üks suur tuul nigu kohin ja uuse tirtsnuva. Siis ta sääl tagakammert piteh kollanu ja mürranu. Kui tal siis too aeg ära minnna tuli, siis kui tõmmanu tolle usse kinni platsti. Ja siis esi laulnu toda laulu, kui ära läinud – “kõik mis terve maa peal elab peab kuulma tõttesti.”
Siis oli kõik vagane. Ei ole kuhki ega kahki ollu kuulda kossegi pool. Noh siis tulnud üles kaema, aj nüüd oli näha, et naisterahva jäljed olid – pallaste sukkade jäljed. Tuha pääl oli näha.”
Tartumaa, Kärevere k., Leena Visk , (Kambja murre).

Karu – loomalautade tohter. ”Vanast, kui karutantsitajad käinuvad, pannuvad karud lauta, et karu puhastab lauda nõidusest. Venelane rääkis vahel karule venekeeli. Siis karu ei läind lauta. Venelane nõudis raha, et laut ei ole tobra. Karu pidi lauda tobrast tegema. Kord pannuvad öösest karu sialauta, siga tapetud päeval ära. Tulnud vargad, tahtnud siga varastada. Karule antud oop pähe. Karu akand möirgama ja meestele kallale. Kiskunud mehed peaagu lõhki. Suure vaevaga saadi mehed lahti ja anti kohtu kätte.
Kursi kihelkond, Laeva v. ja as..-Liisa Gerbeni
(73 a.) jutu kirja pannud Paul Berg.

Karu peetakse papiks.
Ühes kohas läind üks mees ree laudi varbu metsast otsima. Pannd sellesama ilma laudita ree obusele taha ja läind metsa. Metsas olnd einamaa lahk, sinna pand ta obuse sööma ja läind ise varbu otsima. See olnd sügise külmetanuga. Karu tulnd metsast välja ja näind obust, läind tagast ree pääle ja kraaband obust ristluie päält. Obune ehmatand ja pistnd jooksma. Karul-mehikesel libisend tagumine ots painardi päält maha ja nühkinud ja peksnud mööda künkaid ja kandusid õige mehiselt.

Obune jooksnud metsast välja einamaa pääle ja säält kodu poole. Einamaa pääl olnud linatiik. Tiigi sees uppunud mõneaasta eest üks mees ära ja sellepärast olnud sääl rist püsti. Tee läind ristist mööda ja kui just risti kohta jõudnuvad, löönd karu käpa ristile ümber, aga rist olnud juba alt mäda ja tulnd katki ja jäänd karule kaendla.
Kui nad küla lähedale jõudnuvad, jooksnuvad kõik küla inimesed välja vaatama, et “ papp tuleb, papp tuleb!”.”Papp” kihutanud aga läbi küla, rist kaenlas ja ise kisendanud ikka “päo” ja “päo”. Obune jooksnud aga kõige papiga peremehe reia alla. Sääl piiranuvad mehed siis papikese ümber ja teinuvad väsinud mehele otsa peale.
Äksi khk.- Karl Blaubrik ( 1890 )

Kaval kriimsilm tuld kustutamas.
 Puurmanis olnud ennemuiste üks mees Hundi Rein. Olnud ennemuiste suur kütt, 99 hunti tapnud ta juba ära, kui viimaks talle unes näidatud, et kui ta veel ühe hundi elu kallale kipub, siis ise ka surma saab. 99-dama hundiga sündinud tal aga imelik lugu. Ühel öösel maganud ta metsas ojakese lähedal tule ääres. Öösel ärganud ta krabina peale unest üles, põle aga ennast mitte liigutanud. Ja näinud suurt emahunti enese otsa vaatavat. Hunt läinud aga varsti jälle tagasi ja mees kuulnud, kuda ta vees edasi-tagasi solistanud. Natukese aja pärast tulnud ta aga tagasi, vesimärg. Tema ette saades jäänud ta aga jälle seisma ning raputanud ennast tulle kuivaks, ja läinud ise jälle ojasse tagasi. Mees mõtelnud, ega nalja ei ole, tõusnud maast ülesse ja pannud oma asemelle kannu, kannu ümber pannud kuue, kübara pähe ja saapad jalga, võtnud püssi kätte ja läinud siis ise lähedalle kuuse varju hunti ootama. Jälle tulnud hunt, vaat-nud kännust magaja otsa, raputanud ennast tulle kuivaks, keda ta sedaviisi ära tahtnud kustutada, ja läinud juba kolmat korda ojasse. Mees ei ole ennast maas julge arvanud olevat ja roninud seepärast kuuse otsa. Kolmat korda tulnud hunt ja raputanud vett kustuva tukkide peale — ja äkitselt karanud ta kannusse hammastega kinni. Selsamal silmapilgul käinud ka püssipauk, ja. hunt langenud, kand lõuge vahel, uperpalli.

H I 2, 472 (6) < Äksi khk. — Karl Blaubrik (1889).

 

Seesam, seesam, tee lahti!”
Vanal ial allil ajal elasid kaks venda: üks oli peremees ja rikas – lüpsilehmigi olnud üheksa -, teine olnud vaene ja elanud rikka peremehe saanas. Supivalguse muretsejast olnud temal üksainus lehm.

Kord õhtasel ajal lähnud vaene vend teed mööda kõndima ja kuulnud enesele teed mööda suurt kära ja vankrimürinat vasta tulema. Tema süda lähnud seda kuuldes irmu täis, karanud üle kraavi ja roninud tii ligidal kasvava suure kase otsa. Vähe aega sääl oodates ilmunuvad senna juure tõldadega ja uhke obestega pal´lu saksu. Kase juures ütelnuvad: “Seesam, Seesam, tii lahti!” Kohe karanud säält auk lahti, kost saksad sisse lähnuvad. Enne kuke laulu sõitnuvad jälle kõik säält ära.Vaene vend tulnud siis kase otsast maha, lähnud senna kohta, kost saksad sisse lähnuvad ja ütelnud kah: “Seesam, Seesam, tii lahti!” Kohe karanud uks lahti ja tema lähnud suurde koopasse, kos suured kuldrahahunnikud kui eenasaadud seisnuvad ja lavvad olnuvad alles täis kõiksugu söögiriismid, mis põrgusakste pitsballist üle jäänud. Nüüd kraaminud ta taskud raha täis; viimati võtnud kuvve sellast ja pannud nii pal´lu senna pääle, kui aga jõudnud kanda. Kodu tahtnud ka tiada saada, kui pal´lu on, ja saatnud naese mäält rikka venna käest külimittu otsima.
See ütelnud oma naesele: “Imelik, senni ei olnud temal toobigagi mõõta, nüüd mõõdab juba külimituga; tii õige külimitu põhi alt rasvaga, eks me siis saa näha, mis ta sääl õige mõõdab.”
Kuidas ööldud, nii ka tehtud.
Vaene vend mõõtis raha ära, aga ei tiadnud, et külimitu põhi rasvane; viib külimitu ära, aga rasvase külimitu –põhjaga ühes ka ühe kuldraha. Rikas vend leiab raha ja akkab kohe vaese vennale pääle ajama, et kost tema nii pal´lu raha saanud, et juba külimituga mõõta.
Vaene vend ei olnud kade, vaid juhatas venda kah raha saama. Rikas vend läks siis ka koopasse, aga kui tahtis oma rahasellatäiega väl´la minna, oli vennast õpetadud sõnad ära unustand ja ei saanud enam ühegi nõuga väl´la.
Õhtul tulid põrgusaksad, võtsid rikka venna kui iire lõksust kinni ja lõikusid üksa tüka puru.
Teine pääev tuli vaene vend, leidis, mis oli sündinud. Võttis venna ja pani kotti; kotiga viis ühe sepa juure, kes tükid kokku õmmel ja elu sisse ajas, ning rikas elas jällegi.
Vaene vend tappis selle peale oma lehma ära ja naha viis linna. Linnas ostnud üks ärra naha ära ja annud nahatäie raha. Rikas vend tapnud oma lehmad selle pääle kõik ära, et kah pal´lu raha saada, aga ei ole kiigigi neid tahtnud osta.
Nii jäänud ta siis aegamööda vaesest ja vaesest saanud koguni jõukas inimene. Kui ta ei ole ära surnud, siis ta elab veel praegustki oma jõukat elu edasi.
Muinasjutu jutustas koolmeister A.Mauer, Äksi khk. ( 1889 )
Rahapada. Laevas elanud Piistoja Liisu, kes leidnud rahapaja. Liisu läks lolliks. Peitis rahapaja kusagile nii ära, et ise ka vast ei teadnud. Kui Liisu ära suri, käisid seda varandust paljud otsimas, aga keegi ei leidnud. Üks ehitusmeestest otsinud pootshaagiga Laeva jõe kaldalt suurte kivide vahelt.
Hilla Pung, 66 a. – Kursi khk., Väänikvere k., Valma t.

Matsi mägi. Mõisnik läinud talumehega tülli. Käratanud talle: “Sa olema üks igavene mats! Terve su suguvõsa on matsid!” Nii saanudki nii talu kui ka mägi nimeks Matsi talu ja Matsi mägi.
 Ene Lodjak, 60 .a. – Kursi khk., Laeva v.

Juhan Saar kirjeldab oma lapsepõlve suusatamispaiga Matsi mäe ja koduküla teket järgmiselt:...” Meie arvates oli Matsi mägi kaunim mägi maailmas. Seda ta muidugi ei olnud, aga ümbruskonnas teist sellist mäge ei leidunud. Kõige rohkem meeldis meile tema kummaline nimi – Matsi mägi!
Selle nime kohta teadsid vanemad inimesed jutustada õige mitugi muistendit. Need olid jutud muistsest ajast, mil põlise laane mühin ühines jõe kohinaga vägevaks lauluks. Ei olnud tollal siin asulaid ega talusid ja harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. Kuid ühel päeval jäi laas kohkunult kuulatama. Keset kõige sügavamat metsa kõrguvalt mäelt kajasid kirvehoobid. Valgetes takustes pükstes ja niinekoorest pasteldes hiiglakasvu mees langetas ühe puuhiiglase teise järel. Laas oigas vastuseks, kuid oli võimetu inimkäe ees. Varsti lõhnas mäejalamil kooritud palkidest tare, mäeküljel sahises odrapõld ja korstnast tõusev suits meelitas ligi teravaninalise rebase ning unise koopakaru. Mees aga jätkas oma hiiglatööd. Tema lugu oli lihtne nagu leibki, mida ta nappidel puhkehetkedel sõi. Elas ta kaugel metsaserval, kuhu ei ulatunud paistma Puurmani krahvilossi torn ja krahvi enda käsigi. Ühel jahiretkel aga juhtus krahv, kes oli kirglik jahimees, sinnagi kaugesse metsanurka.
“Vega verliebt!” oli ta ütelnud piitsaga vastu ratsasaapasäärt laksutades. “Siia tulema minu jahimajakene!” ja käratanud talumehele, kes jäänud teda tummalt vahtima: “Kas see mats mõistma mõtelda? Kolima kohe välja ja tegema vabaks see maja!”
Mehe pilk oli teda vist hirmutanud, sest ta oli vaiksemalt lisanud: “Sa voima hoolitseda selle hobuste ja selle jahikoerte eest!”
Samal õhtul saadetudki hobused ja jahikoerad tallu. Laudast aeti talumehe lehmad välja ja pandi asemele uhked ratsud, penid aga lasti tuppa lahti. Ent järgmisel hommikul olid hoonetest järel vaid suitsevad varemed, hobused hulkusid metsas ringi ja jahipenid lamasid surnult murul. Krahv olevat raevuhoos tõstnud piitsa taeva poole, vandunud koledal kombel ja lämbunud sealsamas vihahoos. Mees aga kadunud nagu tina tuhka. Kuni kirvehoobid kõrgelt metsamäelt äratasid kohkunult põlise laane.
Palju aastaid hiljem saanud krahvi poeg kuulda üksikust põlismetsaasukast ja sõitnud teda vaatama. Seistes mäeveerul, oli ta ütelnud nagu isagi: “Mis see mats siin mõtlema ja rassima?” ja vaadanud imestunult taluhooneid ja mäeküljel haljendavaid põlde. Sellest ajast alates hakatud seda mäge hüüdma Matsi mäeks. Kahel pool piki jõge aga kerkisid uued talud ja taganes mets. Nii sündis meie küla ja see muistne Mats olevat meie kõigi esiisa...”
Juhan Saar. “Metsa taga ei ole mets”, Tln.:1964, lk.57 – 58.
 
 Rahva mälus on talletunud hulk kentsakaid lugusid  Gustav Pungast , kes oli tuntud oma ihnsuse poolest (kirikuõpetaja Kursis aastatel 1888 – 1928 ) ja ühest  Puurmani “hullust krahvist”, kes oma jõudeaega sisustanud ebatavaliste seiklustega. Viimane ei olnud keegi muu kui Puurmani mõisa omaniku krahv Gotthard Johann von Manteuffeli pojapoeg krahv Peter von Manteuffel. Viimase nimi esineb isegi kirjandusloos – ta on teoste “Ajaviide peeru valgusel” ja “Villem Navi elupäevad” autor.

Issand, sinu sulane kuuleb! Õpetaja Punga ei maksnud karjapoisile raha välja. Karjapoiss juba teiste juures karjas. Roninud korra puu otsa kui näinud Pungat tulemas. Hõiganud siis puu otsast: “Punga” Punga!” Punga jätnud hobuse seisma ja hüüdnud vastu:” Issand, sinu sulane kuuleb!” – “Maksa karjapoisile palk ära!” – “Issand, sinu käsk saab täidetud!”, vastanud Punga ja sõitnud minema. Järgmisel päeval oli karjapoisil palk käes.
Leopold Laugmaa, 73 a. – Kursi khk., Pikknurme, 1989 

Õpetaja Punga läinud talupojale, kes pidi üles poodama, viimast jumalaarmu andma. Õnnistanud ja ütelnud: “Patud saavad sulle andeks antud, aga sind ennast saab üles poodud!”
Arnold Raukas, 73 a. – Kursi khk, Ruupa k., 1989

1905.a. olid Laevas mahalaskmised (kolm meest lasti maha). Punga käinud neile jumalaarmu andmas. Koduteel tulnud talle Siniküla metsa vahel vastu mees, kes pidi amnestia teate Laeva viima. Punga olnud asjast teadlik, aga sihilikult ajanud käskjalaga niikaua juttu kui mehed olid maha lastud.
Albert Türn, 86 a. – Kursi khk., Ruupa k., 1989

Rahvas muidugi ei sallinud Pungat niisuguste tegude pärast, nagu eelmise jutustaja loost teada saime.
Kord pidanud Punga minema Laeva surnuaeda jutlust pidama. Meestel olnud kott valmis pandud, seest tahma ja värviga koos, tahtnuvad ta silla peal kotti ajada ja  õpetust anda. Aga keegi oli Pungale kätte rääkinud ja ta ei läinudki Laeva. Nii pääses ta ära.
Olga Rootsi, 85 a. – Kursi khk., Jüri k., 1989

Puurmani krahv olnud hea inimene. Kui vastu tulnud, siis teretanud ja ajanud juttu ka. Tihti söönud ta oma töölistega ühes lauas. Krahvinna aga olnud uhke, söönud omaette söögitoas ja maganud omaette magamistoas, sest krahv norsanud. Üldse olnud krahvinna tige ja sõnades halb inimene.
  Leida Kaljulaid – Kursi khk., Puurmani, 1989

Vana Puurmani krahv ei tahtnud kõnelda otse oma inimese moodi, et siis tuleb vast maksta, kui abi palud. Kord oli kutsar hobustega mädasse jäänud. Isa olnud seal lähedal heinamaal. Härra tulnud isa juurde, pannud käe silme kohale, vaadanud ja öelnud: “Ei tea, kas sel kutsaril on vast abi vähe vaja!” Seda, et minge appi, ei raatsinud öelda, et viimaks tuleb maksta.
Kord jõulude ajal läinud hull krahv kutsari poole ja ütelnud: “Kas sa tahad jõuluraha teenida? Siis pane hobused sõnnikuvankri ette, põhku peale ja üks õlekubu istumiseks.” Kutsar olnud nõus ja nii tehtudki. Parun pannud vanad riided selga ja õpetanud kutsarit: “Ära sa rohkem teed anna kui poolteed!” Tulnud vastu vana Visusti vürst (ka hobuse