Looduse kõnelusi.

Meie esivanemate arvamuses olid puud, taimed ja mets elav. Nende uskumustes asus metsas haldjas, kes ilmutas end metsavarastele ja pühadeaegsetele metsaraiujatele. Õigetele inimestele ei teinud metsahaldjas midagi halba.
Puudel ja taimedel olid samasugused tunded nagu inimestelgi ja puude kohin väljendas nende mõtteid, see oli nende suhtlemiskeel. Ainult valitud said sellest aru.
  
METSAS ILUS ELADA.
Lätsi metsa hommikulle,          Jõgi sääl joosi alta juuri,
varatselt vaatemaie,                oja oksade vahelta,
enne kuuda, enne päeva,         kalad kullatsed sehena.
enne hal´lasta haguda.            Nii tuleb mängien mäele,
Ilus om metsan elada,             lusti lüüen lootsikusse.
valge om väljas vaateda.         Veli, hella vellekene,
Metsas tuusi mõnda haisu -      ihu kirves kirjuvarsi,
ligi tuli lillihaisu,                     tapperu tee tera tasatsi!
su´u tuli suhkruhaisu,             Vea siis soost suure kuuse,
manu tuli marjahaisu,             aru päälta kase arva,
kõrva kõllaheina haisu.           Mäe päälta männa juure –
Ilus om metsas elada,             tee siis kodu Koiva pääle,
valge om väljas vaatagi.          Sanna tee Salatsi pääle,
Kui ma laula -  laulab laasi,      rehe tee rikaste lävele!
heida häälte – helgib metsa,    sann tee saaja seisatile,
lase häälte – laksub laasi.        Koda tee kosjul kävve´ile,
Kohe mu hääli kuulunessa,      rehe tee rikaste magada.
hele hääli helkinessa,              Sääl tee sõtsil kiidukirstu,
lahe hääli laskunessa,             kiidukirstu, veimevakka,
kumer hääli kukkunessa,         Lase ei küla magada,
sinna´p metsa murdunessa -   külarahvas ramatagi,
ilma nöörita meheta,               küla ei poisi poolta unda –
teravita kirve´eta.                   Kiidsub kinni panne´enni,
Sinna metsa murdunessa,        laksub valla laske´enni.
ladvad ütte laskunessa.
Äksi khk., Saadjärve v. – Paul Sepp < Maret Koorits (76), ( 1894 )


Enne ei lähe jõgi lahti, kui västrik on pärale jõudnud (Kursi ).
Vindi häälitsuse kohta öeldi, et  “vint rüübib” ( Kursi ).
Kui pipeo ( peoleo ) laulab ja käod vastastikku laulavad, siis mine külima, siis saavad lina harjad laulma ja linad hästi ropsi mõekasid vastu plaksuma ( ropsimõõk – mõõgakujuline puust vahend linade töötlemiseks ) ( Kursi ).
Rahvapärimus pajatab, et kiivitaja on “sõdade ajal põgenejatele ja varjuotsijatele väga vihatav lind olnud, set tema karjumise peale said pardiajajad, rüüstajad, marodöörid ja röövlid inimeste peidukoha kätte.” ( Äksi )
Pärt pärib pääsukesed ( Kursi )
Pääsukese laul:
Virusin-vadusin silmad,
tegin kuued kummelatest,
tõmbasin lõhki – sirr!
 Kassi häälitsus:
   Nirr-nurr nukku,
   Hirise-hirise parsile!
Kursi khk., Puurmani – Ell Vahtramäe < Leida Kaljulaid (1989)
Harakas, kui ta inimeste elamu ette lendab ja kätsistab, siis saab ligemal ajal midagi uudist kuulda. Kes metsaäärsetes üksikutes taludes on elanud, see teab, et sellel oletusel ka tõelisus ei puudu. Arvatavasti harakas kõrgel lennates näeb ära, kui keegi sinnapoole tuleb, ja annab sellest majasse märku. Jänese jahil, kui koer metsas jänest ajab, võime haraka abi kasutada, nimelt kui kütt koera ajamise lähikonnas kuuleb haraka kätsitamist, siis sealt läheb jänes.
Äksi khk., Sootaga – V.Johanson < Miina Johanson, s.1835 (1937 )
Kui lepp hiirekõrvul, siis põllumees kiirusta!
Kui kuu on pikali, siis kalamees püsti.
Kevadel, kui maa hakkab liikuma, vihmaussid ajavad tupsukesi välja maast, siis hakkab maa elama. Külvata võis siis, kui maa elas.
Kurki pannakse siis, kui sirel õitseb.
Kapsaid küliti tulimulla peale. See tehti nii: puud pandi hunnikusse ja kaeti mätastega kinni. Puud pandi põlema. Jäi kohe ja rammus muld. Küliti vara, nii et enne jaani sai istutada.
Kursi khk., Härjanurme k. – Erna Tampere<Alfred Erikson, 63 a. ( 1989 )
Oder ütelnud ennemuiste: “Mind ei pia mitte leetuhka ega poriauku tehtama, vaid paraja mua sisse ( Kursi ).
Odrad palunud jumalat: “Lase meid ikka tuhka külida!”(Kursi)
Kartul öelnud: “Mind piab niiske sooja mua sisse maha pandama  (Kursi ).
Kapsas olla ütelnud: “Istuta mind nii laia vahega, et lammas kahe tallega mahub vahele magama.” ( Kursi )
Kaer käseb ennast külvata siis, kui toomingas õitseb. Linakülimine oli kõige viimane. Rukis küliti augusti lõpus, nisu veidi hilsem.( Kursi )
Kui linavästrik kõrgelt lendas – pikad linad, kui madalalt, siis maadligi. ( Kursi )
Linde ei tohi narrida, sest lind on looduse ilu. Linnupesa juures ei tohi hambaid näidata ega pesa peale hingata, siis lind jätab pesa maha. (Kursi )
Naeris riakinud ennemuiste: “Mind piab kuiva mua kui tuha sisse külitama” ja “Minu kaudu on tee õigem, sest mina tahan, et kes minust mööda läheb, see peaks mind katkuma, ehk kui seda, siis mind või kiviga viskama, siis kasvan mina lopsakalt ja rõõmsasti  (Kursi ).
Rukkiorastele ei tohtinud tuld näidata, s.t. et pärast maarjapäeva ei tohtinud tuld üles võtta. (Kursi )
Kui sina noorel kuul kasu puud istutad, siis peab kasvama minema, aga kui vanal kuul, siis peab ära kuivama. ( Kursi khk. – Laeva )
Kasepuu tuleb raiuda vanal kuul, kuusepuu noorel. Kui kasepuu raiutakse noorel, siis on ta raske, vettiv ja üldse ei ole nii hää. Samuti on lugu kuusepuuga, see tuleb ikka  noorel kuul raiuda. Seda asjaolu tulevat metsamaterjali raiumisel ikka tähele panna. Vanasti saanud valitsuski sellest asjast aru ja lasknud puud ikka hääl ajal raiuda ja välja vedada, siis seisnud ka ehitised kaua. Nüüd ei olevat sellest midagi. Inimesed raiuvat metsa, kuna ise tahtvat, aga vaata: paar aastat – ja majal vamm sehes! Kes vanast seda nägi. Maja seisis viiskümmend, sada aastat, ei mädanenud ega kedagi, palgid nii kõvad kõik. Sedasi pidavat ka mesipuu materjali hankima, kui ei taheta, et mesipuu saab halb ja rõske.
Äksi khk., Kärkna, Puhtaleiva k., Valgehansu t. – Eduard Treu < Jaan Miller ( 1928 )
Külma õhtutuule kohta öeldi meil: “Hirmus külm Venamaa tuul!”
Kursi khk., Väänikvere k., Valma talu, Hilla Pung 66 a. (1989)
Põhjatuul on taevaluud, mis muremõtted ja vihmapilved ära korjab.
Kui õuel on suur puuriit, on virk peremees; kui rammus koer – virk perenaine.
Äksi khk., Elistvere v. – Anu Korb<Johannes Meos 75 a. (1983 )
Mul olid tüdrukuna tedretäpid näo peal, ei olnud ilus tüdruk. Oli üks selline taim nagu võimänd. Kui selle katki tegid, ajas välja salvitaolist piima. Olin kuskilt kuulnud, et seda tuleb näo peale määrida. Ma hakkasin seda kasutama, aga mu nägu paistetas üles.
Ka konnakudet määriti näo peale. Kui kevadel kasemahla joodi, siis pesti sellega ilu pärast ka nägu.
Kaselehed on kangesti head seedimisele. Need peavad noored lehed olema, mai või juuni omad, vanemad ei kõlba.
Juuste pesemiseks kasutasin kummeliteed.
Kursi khk., Saduküla – Olga Nõel (Kört), s.1898 ( 1989 )
Kui üksi käid jahil, siis kuuled, kui metsis mängib: kroks, kroks, kroks – siis tema kuuleb hästi. Aga kui sisiseb sssss, siis võib lasta. Kasvõi mööda võib lasta, tema ei kuule.
Karu kaerapõllul jalgade peal ei käi, nühib end tagumiku peal edasi. Nagu rullib kõik ära.
Rehavarsi vaadatakse kevadel, siis kui koor lahti on.
Kursi khk., Saare küla – Aleksander Linno, s.1911 (1989 )

                            Naadikäkist.
Vanal ajal, kui rahvas suures puuduses ja vaesuses elasivad, siis on üks peremees metsast korjanud püinaatisid, mis keige varem ju kevadel metsas kasvab ja ka hästi pehme on, on neid korjand ja kodu viinud ja perenaise kätte annud, et neist jahudega segi käkki teha. Ja see on neil korda läinud ja sellega täitnuvad oma nälja isu. Aga sulane on väljal kündmas olnud. Ja siis saatnuvad väljale sulasele ka seda naadikäkki. Kui viija sulase juurde läinud ja seda temale pakkunud, öölnud sulane vastu, et “pane senna kivi otsa, las jahtub”, et “läheb külmaks, siis on kõvem ja on parem süia”. Ja nenda teinud ka käkiviija ja läinud ise kodu ja sulane künnud edasi.Tüki aja pärast läinud vaatama,et kas käkk on ju külm, et siis teda ära sööks. Aga kivi otsas ei ole enam kedagi olnud, muud kui  vareses karjunuvad seal lähidal. Teine vares karjunud, et “naadi käkki, naadikäkki!” ja teine ütelnud, et “veel tahak, veel tahak!” Sest varesed söönuvad naadikäki ära ja sulane olnud oma pruukostist ilma jäetu.

Kursi khk. – J. Sturm ( 1895 )

Ennevanaste on üks vana hunt enne oma surma järgmist laulu laulnud: “Ma põle palju pattu teind, olen mõne looma söönd: tuhat tükki tutupäida ( lammast ), sada tükki sarvikid ( tõbrast ), seitsekümmend senkajalga ( koera ), kuuskümmend kompajalga (hobust), viiskümmend vimbunina (siga)”.
Kursi khk. ,Härjanurme k., MärtTiidur, koolmeister Vasulas (1888)
Vares leidnud külmunud pabula ja hõiganud:“Jabluka, jaabluka, jaabluka! Teine vastu: “Ptruu käkk, ptruu käkk!” Et pole siin hõisata midagi.
Peoleo laul:
  Peoleo, kas Tiit on teol?
  Teol, teol!
  Mis tal kaasas?
  Päts leiba ja lass piima,
  kausiga kilet kaa!
Äksi khk., Saadjärve v. – Anu Korb<Linda Randmäe  ( 1983 )

2 lugu Kursi kihelkonnast. “Alliast räägitasse siin vähe; ainult ühe korra olen ma temast kuulnud. Allias tähendab siin metsavaimu üleüldse ja on üksnes ainsuses pruugitav. Temast usutasse, et ta metsa ja metsloomasid oiab ja sellepärast käib ta alati mööda metsa ümber. Kui inimene tema jälgedest juhtub üle minema, siis eksib ta metsa ära. Tema pia läheb nii segaseks, et ta ühtepuhku ühe koha pial ringi käib, kui ta küll isi arvab, et ta otse edasi läheb. Niisukesel korral piab kõhuli maha lasma ja silmad kõvasti mööda muad suruma ning tükk aega nõnna seisma, siis läheb pia jälle selges ja inime võib minna, kus ta tahab.
Alliast räägitasse siin järgmist juttu, mis mõne uasta eest tõeste olla sündinud. Ühel suvisel laubaõhtul läinuvad kaks kütti, kis mõlemad praegu alles elavad, rabadesse linda küttima. Et öö jahe oli, teinuvad nad tule ülesse ja eitnuvad selle iare magama.Vaevalt olid nende silmad kinni vajund, sial kuulis vanem kütt läbi une üht ialt, mis neid ära minna kässis. Sellepeale argas ta ülesse ja mõtles, et see pal´las unenägu oli. Ta kohendas tule koomale ja lassis jälle pikali. Aga niipea kui ta silmadele vähe kaet piale langes, kuulis ta teist korda ialt üidma: “Mehed, mis te vaevate kal´lil laubaoosel vaeseid metsloomi; tõuske üles ja minge ruttu ära!” Nüid karas ta püsti ja akas nooremat kütti ülesse aama. “Mis sul viga on?” küsib see. “Lähme kodu, mina ei taha täna mitte metses olla, minu süda on nii ale.”- Nää, kui kena sa oled! Ootame ometi kunni ommikuni,”vastas noorem kütt, mässis pia kuue sisse ja jäi magama.
Vanem kütt oli aga ju nii kohutadud, et ta enam sugugi magama ei julgenud eita.Ta pani tulele uusi puid piale ja jäi mõttes tule iare istuma. Sial kuuleb ta kolmat korda ialt, mis just teinepool tuld tema vasta ütleb, ilma et aga kedagi näha oleks olnd: “Kuulge, mehed, jätke linnud täna rahule ja katske, et te kärmast minema saate, ehk muidu käib teie käsi alvasti!” See tal kõlas nii ähvardavalt ja selgesti, et kütt, kis muidu sugugi arg ei olnd, kõigest ihust värisema akas. Ruttu raputas ta noorema küti ülesse ja ütles: “Kaarel, tõõse ülesse, lähme silmapilk minema, üks tal üidis meid juba kolm korda!” – “Mis sa jamsid? Mis ial?” ütles Kaarel uskumatult. “Seda ei tia ma, aga usu, usu – ta üidis – tõeste – tõeste – ja kässis meid kärmast ära minna.” – “Tühi lori! Mis sul ometi täna viga on, onu?” – “Tule, tule! Ara aa mitte enam vasta, läki!” oigas onu, võttis asjad ja akas minena. “Etse mine siis, kutsul imu on, mina ei lähe aga mitte, enne pean ma mõne linnu kätte suama, “ütles noorem kütt ja tahtis jälle magama eita. Korraga puhus aga nagu jahe tuuleõhk talle raba poolt vasta silmi. Tema pea akas kangesti pööritama, süda läks alvast, meeled segasest ja – oksele. Ning ta oksendas nii, et inge tahtis väl´la oksendada. Uimaselt ja nagu minestuses seisis ta muas ega saand paigastki minna. Vaevaga vedas vanem kütt ta  tule jäärest eemale lauka juure, kus ta temale vett pähä ammutanud. Korraga olivad tema meeled jälle selged, piapööritus mööda, süda ia nagu põleks midagi sündind. Imelise juhtumise üle järele mõeldes sammusivad mõlemad mehed kodu.”
Kursi kihelkond, Laeva vald, Jüri ja Kaarel Lübek.-Kirja pannud T.Riomar (1888)
Paari uasta eest läksid siin kaks venda ühe tutva metsavahi juure minema. Nende tee viis neid metsast mööda. Et il'la õhta kää oli ja mehed õige väsind olivad, lassivad nad metsa al'la rohu piale kõhuli natike pikutama. Korraga nääb vanem vend, et üks v e ike
poisike nende ligidal kannu ots istub ja neid silmitseb. “Andres s, vuata, mis poisike sial kannu ots on,” ütleb ta oma noorema venna vasta. Andress vuatab ja nääb kua tõeste poisikest kannu ots, “Kis. sa oled?” — Poisike ei anna mingid vastust. “Oota, ma lähen ja annan talle labidaga korra mööda kõrvu,” ütles vanem vend (vennad olivad müirsepad), kis kõrtsist tulles tubliste südidust oli võtnd, “Veli, ära mine!” manitses noorem vend. Sellest oolimatta läks aga vanem vend ja andis istujale labidaga lopsti mööda nägu. “Ai,” kilgatas poisike ja oli kui tina tuhka kadund. “See oli m e t s a pagan,” tähendas noorem vend, “meie piame siit ruttu ära minema.” Võtsivad asja ja läksid.
Nüid läks nende tee ühest emamaast üle, Keset einamaad seltsib nende juure äkitselt see metsavaht, kelle juure nad tahtsid minna, Pia sai aga noorem vend aru, et see mitte õige metsavaht ei ole, ehk ta küll karvapialt nii väl'la nägi. Juba tahtis ta seda vanemale vennale ütelda, sial tuli tal meele, et kurivaim sellest mitte aru ei suama, mis inime mõtleb, kuna ta seda kohe mõistma, mis teine teisele avaldab, sündigu see ükskõik kui salaja. Sellepärast jättis ta oma mõtted vennale avaldamatta. Ta tahtis katsuda kurjavaimu üksi ära aada. Sellepärast püidis ta natike tasamini minna, et sedaviisi kurjavaimu sel'la taha suada ja sellele kolm risti sel'la piale tõtomata. Aga kui tema tasamini läks, läks kua kurivaim, kis nendega ühtepuhku kõrvu edasi käis, tasamini, nii et tema nõu mitte täide ei läind. Kui nad parajasti ühe jõe käänu juure olid jõudnud, mis sellest einamast läbi jooseb, sai ta natike tahapoole jääda ja tõmmas metsavahile sõrmega kolm risti selga. See kisendas korra: “Mis sa nüid tegid?” ja üpas summdi! jõkke, kuhu ta silmapilk ää kadus. Vennad läksid edasi metsavahi juure ja leidsid selle sängist magamast. Nad riakisid talle oma imelest juhtumest, mis metsavaht esite muidugi mitte uskuda ei suutnd. Teisel pääval kõnelesid nad seda kõige rahvale, ja lubasid mis tahes selle eest anda,. et see lugu täpist-täpini tõsi on.
Ehk küll asi iseenesest liig imelik ja uskumatta on, on neil kahel jutul siiski väga pal'lu uskujid. Juturiakijad tõendavad aga seda kua nii suure kindlusega, et kahklemene piaaegu võimata on. Esimese jutu riakijad on kaks Laeva valla peremist Jüri ja Kaarel Lübek; teise jutu riakijad on kaks Puurmani valla meest Tõnu ja-Andress Un't — kõik keskigalesed tõemeelelesed mehed. Viimastega olen ma pal'lu selle asja üle vaielnud ja nende juttu tühisest katsund teha, aga nemad ei anna miski inna eest järele: “Meie ei sunni ju kedagi uskuma; parem, kui ei usuta; see võiks ehk mõnele veel kahju tuua. Aga tõsi on see ometi!” ütlevad nad. Minul on kindel arvamene, et need jutud kord täieste ennemuistse juttude kirja loetasse, ja ma kirjutasin nad sellepärast ülesse, et näidata, kuda ennemuistsed jutud tõõsevad, resp. on tõusnud.
H II 27, 57/63 (1—2) < Kursi khk. — T. Riomar (1888).