Kohalikust murdekeelest.
Igas Eestimaa paigas räägitakse veidi erinevat eesti keelt. Neid erinevaid keelevariante nimetatakse murreteks. Murded rikastavad meie keelt.
Rahvaluule-ja keeleteadlane Jakob Hurt tuletas oma korrespondentidele pidevalt meelde, et “igas kihelkonnas ehk iseäralises murdepiiris (vallas) Eestlaste maal üks kirjatükk üles kirjutatakse, täiesti ja koguni kohalises murdes, kirjakeele pääle vaatamata ja sellest segamata”. Ja teine tsitaat Hurdalt kõnest “ Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele ( Olevik 1888, nr.8 ) annab seletuse, miks murrete kogumine on nii tähtis: “ Üks keel saab siis alles täiesti tutvaks ja selgeks, kui tema murdeid ehk külade ja kihelkondade kõneviisi hästi tuntakse”.
Vaatame meiegi põgusalt oma kodukoha keelelisi iseärasusi.
Kui  ma viiekümnendate aastate lõpus Laeva kooli tööle tulin, siis tegid vanemad olijad kohe selgeks, et tundides räägitakse kirjakeelt. Eriti suureks veaks peeti silpi –va-, mis tegusõnadega mitmuse 3.pöördes kaasnes, näiteks: tulivad olivad, tegivad, läksivad jne. või ütelnuvad, joonistanuvad, kirjutanuvad, saaginuvad. Samuti ei tuntud pikka ü-d. Näiteks püüa, lüüa, hüüda asemel öeldi püia, lüia, hüida. Kui pikk ü muutus üi – ks, siis pika a asemel oli ua: Jaan – Juan, vaata – vuata. Umbisikulises tegumoes asendus k s-ga, näiteks: lamatakse – lamatasse, küntakse – küntasse, õpitakse – õpitasse jne. Mitmuse osastava lõpp oli tavaliselt kas lühike ( jäneseid – jänessid, kärbiseid – kärbissid, magusaid – magusid ) või –asi, -esi, -usi asemel räägiti –aisi, -eisi, -uisi: mesilasi – mesilaisi, leevikesi – leevikeisi, iludusi – iluduisi.
Tud-kesksõnas ei olnud t, vaid d: arvatud – arvadud, rõõmustatud – rõõmustadud, ullutatud - ullutadud .
H-ga algavaid sõnu ei tuntud: hall – all, hoolega – oolega.
 Tundides räägitigi õpetajate nõudmisel (Ei oleks vaja olnud keelata kodukandi murdekeelt, see on ju aare! – V.T)  kirjakeelt, kuid omavahel suheldi murdekeeles. Aastate jooksul hakkasin ise ka märkamatult murdesõnu kasutama.
Alljärgnevalt kaks  murdeteksti Äksi ja Kursi kihelkonnast ( Praegusest Laeva vallast oli pool Äksi kihelkonna all ja teine pool Kursi kihelkonna all):


                       KUIDAS SAADJÄRV SAANUD.

Äksi kerik olnud natuke põhja pool, kui praegune kerik. Üks kord olnud kerik rahvast täis, ja parajasti Jumala teenistus, kaks naist tulnud, ja jäänud kaugest ( hilinenud – V.T), ei ole julenud enam sisse minna ja jäenud õue peale istuma. Üks must ärg tulnud ja vesi olnud ühte puhku taga, ärg tulnud ja jäenud keriku seina äärde seisma, naesed küsinuvad: “Mis su nimi on?” Ärg ütelnud: “Minu nimi on Saadjärv”. Peale seda käinud ta kolm korda ümber keriku ja vesi olnud taga; vesi tõusnud kõrgemale ja matnud uksed kinni, rahvas, kes kerikus olnud jäenud kõik sisse, need kaks naist, kes väljas olnud, päesenuvad ära. Praegust kui vagane õhtu on siis peab järve peal olles laulu healt ( häält – V.T. ) kerikust kuulma, ja kalameste noodad peab torni ots katki kiskuma.

 H II 50, 687/8 (2) Äksi – J. Millert  (1894)


                                 MUA-ALUSED.
Muaaluste kohta olen ma ainult järgmeisi jutukeisi kuulda saanud, ehk ma küll usun, et Kursis pal´lu enam mua-aluseid tiada on.

Soome mua läind kord üks soldat, kis kroonu pial sapatüd teind, luagrest tükk muad imale talusse, sest tal oli üks lukk, kellele ta uue võt´me oli teind, ää viia.Luagresse tagasi tulles tuli talle ti pial üks naisterahvas vassta. “Kust sa tulred?”,  küsis naisterahvas. “Käisin ligemasse talusse  üht lukku ära viimas,” vastas soldat. “Siis oled sa sepp?” küsis naisterahvas edasi. – “Jah”, kos´tis soldat. “Kas võid mulle koa midagi teha?” – “Miks mitte, aga täna ei ole mul enam aeega, ma pian luagresse ruttama.” – “Kaua sul aega on?” – “Kella kümneni”. – “Siis suad sa vil aegsasti kodu. Tule võta mõet ära!” Selle piale akas naisterahvas minema ja käsśis soldati enda järele asstuda. Nad olivad õige tükk maad ära käind, kui naisterahvas äkki seisma jäi ja jalaga ühhte kohhta vassta muad koputas. Nii pia karas üks salauks lahhti, selle läbi läksivad nad mua alla. Ümmer vaadates nägi soldat, et ühes suures uhkes saalis seiisis. Mittmed tuled põlesivad saali laes, nii et sual vallge  nagu kõige eledam pää oli. “Siin selle ukse in`ng on kat´tki, ti mulle uus inńg”, ütles naisterahvas soldatid ühe ukse juurde viies. Soldat võttis paberiga in´ge mõedu ja lubas teisel pääval uue in´ge ää tuua, kui naisterahvas talle kin´nitas, et tal teine pää kroonutüd ei ole.
Teine ommiku pidas soldat eilast juhhtumest unenäus, aga kui ta mile tuletades tasskust paberi mõedu leiidis, tegi ta in´ge val´lmis ja läks teda õhhta ää viima. Juba oodas teda naisterahvas ja juhhtis ta nagu eilagi jäkke mua alla. Kui soldat in´ge uksele ette oli pannud, anńdis naisterahvas temale palgast sineli õlma täie kuldraha, nii et soldat eluaeg rikas oli. Ometi ei tohtinud ta seda raha enne lellegile näidata, kunńi ta kroonuteenistusest lahhti sai...

 H II 27, 53/5 ( 1 – 3) Kursi – T. Riomar (1888)